Kosmos

Luulekogus „Kosmos“ liigutab Vahur Afanasjev end poeetilise keele ja maailmatunnetuse äärealadel, tuues lugejani tekste, mis ulatuvad intiimsetest tähelepanekutest eksistentsiaalsete üldistusteni. Kogu ülesehitus peegeldab vaimset ja füüsilist rännakut, kus linnaruumi fragmentidest, juhuslikest tähelepanekutest või sotsiaalsetest pingetest kasvavad välja mõtisklused inimese ja universumi seose üle. Luuleread ei paku klassikalist vormilist ilu, vaid pigem sotsiaalset ja kultuurilist peegeldust, milles rütm ja rütmitus vahelduvad vabalt. Afanasjevi luulekeel on teadlikult toorevõitu, kujundites napp, ent tähenduslikult mitmekihiline.

Kogus peegelduvad ajastuomased hoiakud ja noore täiskasvanu ekslemine ühiskonnas, kus piirid traditsioonide ja uue mõtteviisi vahel on ähmastunud. Mitmes tekstis põimuvad argipäevased olukorrad kosmilise mõõtmega, rõhutades inimese vähesust, aga ka tema võimet leida tähendust igapäevases segaduses. Afanasjevi poeesia ei otsi universaalseid tõdesid, vaid pigem märgib ära need hetked, kus inimene iseendale märkamatult satub kokkupuutesse millegi suuremaga – olgu selleks siis armastus, kaotus, mälu või ajalugu. „Kosmos“ on mitmes mõttes raamat ajast ja kohast, kuid samas ei ole see kinni ühegi konkreetse koha nimedes ega kultuurilistes raamistikes.

Vahur Afanasjev oli eesti kirjanik, muusik ja filmitegija, kelle looming ulatus proosast luuleni ning dokumentaalidest muusikaprojektideni. Tema loomingut iseloomustab tihti provokatiivsus ja eksperimenteeriv vorm, milles ühinevad irooniline elutunnetus ja sügavam eksistentsiaalne alatoon. Luulekogu „Kosmos“ kuulub tema varasemate tööde hulka, kuid sisaldab juba mitmeid tunnusjooni, mis hiljem tema proosateostes, sealhulgas romaanis „Serafima ja Bogdan“, selgemalt välja kujunesid. Afanasjev ei peljanud kunagi mängida sisu ja vormiga, luues teoseid, mis kutsuvad lugejat nii kaasa mõtlema kui ka tunnetama.