Pantrikuru vangid

Vahtang Ananjani jutustus „Pantrikuru vangid“ viib lugeja Armeenia mägismaale, kus rullub lahti seikluslik lugu noortest loodusehuvilistest, kes satuvad ootamatutesse ja eluohtlikesse olukordadesse. Tegevuspaigaks on Pantrikuru – metsik ja ligipääsmatu org, mis oma salapärasuse ja karmusega paneb tegelased proovile nii füüsiliselt kui vaimselt. Kui uurimisretk muutub äkitselt eluvõitluseks, tuleb noortel ammutada julgust, nutikust ja ühtehoidmist, et raskest olukorrast väljapääs leida. Samal ajal avaneb lugejale lummav ja täpne pilt looduskeskkonnast, kus metsloomad, linnud ja maastikud pole pelgalt taust, vaid loo olulised osalised.

Raamat ühendab hariva ja meelelahutusliku lähenemise, pakkudes teadmisi Lõuna-Kaukaasia loodusest ning tutvustades kohalikke loomi ja nende elukombeid. Ananjan oskab põimida teaduspõhist lähenemist kaasahaarava jutustamisviisiga, mis teeb teose sobivaks eelkõige noortele loodusesõpradele, kuid ka vanemad lugejad leiavad sellest väärtuslikku mõtlemisainet. Inimsuhete, hirmu ja julguse kujutamine käib käsikäes looduse imetlemise ja austamisega. Läbi seikluste muutuvad tegelased, kasvades vastutustundlikumaks ja elutargemaks – areng, mis on tüüpiline heale noorsookirjandusele.

Vahtang Ananjan (1905–1980) oli armeenia kirjanik ja jahimees, kelle looming keskendus loodusteemadele ja loomalugudele. Tema tekstides peegeldub sügav austus looduse vastu ning soov äratada noortes huvi ümbritseva maailma vastu. „Pantrikuru vangid“ kuulub tema populaarsemate teoste hulka, olles tõlgitud paljudesse keeltesse. Ananjani stiilile on iseloomulik täpne looduskirjeldus, tugev süžeearendus ja arusaam, et seiklus võib olla õpetlik, kui seda saadab tähelepanelikkus ja lugupidamine elu mitmekesisuse vastu.