Viie veaga noormees. Ühe lihtsameelse pihtimus

Vadim Šefneri teos „Viie veaga noormees. Ühe lihtsameelse pihtimus” on lüüriline ja mõtisklev romaan, mis käsitleb inimese eksimusi, ausust ning elulist heatahtlikkust. Raamatu minajutustaja on lihtsameelne, kuid sisemiselt aus ja tundlik noormees, kes vaatab tagasi oma elu tähtsündmustele, otsustele ja – nagu pealkiri viitab – viiele eksimusele. Need vead ei ole suurte tegude tragöödiad, vaid pigem inimlikud komistused, mis toovad kaasa eksistentsiaalseid arusaamu ning näitavad, kui keeruline võib olla teha head maailmas, kus heasoovlikkus ei pruugi alati sobituda normidesse ja ootustesse.

Noormehe pihtimus kujuneb omamoodi heatahtlikkuse apoloogiaks. Tema lihtsameelsus ei ole narrus, vaid sügavam elutunnetus, milles peitub eetiline veendumus, et inimene peaks püüdma olla parem, isegi kui see tähendab sattumist segadustesse või naerualuseks saamist. Šefner seob realistliku miljöö poeetilise mõttemaailmaga, põimides igapäevase ja tavapärase sisse unenäolisi, muinasjutulisi või filosoofilisi toone. Tulemuseks on tekst, mis kutsub lugejat aeglustama, vaatlema elu väikeseid detaile ning mõtlema sügavamalt, mida tähendab eksimine ja milles peitub inimväärikus.

Vadim Šefner (1915–2002) oli vene luuletaja ja proosakirjanik, kes kirjutas nii realistlikke jutustusi kui ka ulme ja allegooria piiril liikuvaid tekste. Talle omane on soe iroonia, pehme huumor ja inimese sisemaailma tundlik kujutamine. „Viie veaga noormees” kuulub tema tuntuimate proosateoste hulka ja esindab autorile iseloomulikku eetilis-filosoofilist suunda, milles igapäevane elu ja sügavad tõed põimuvad vaikselt, kuid veenvalt. Eesti keeles ilmus teos sarjas „Loomingu Raamatukogu”, tuues siinse lugejani loo, mis küsib tagasihoidlikult, kuid tungivalt: mis on tegelikult oluline?