Teed sügavusse

“Kas kõik on siin paadi proovimise pärast? Tunnistage üles, seltsimehed!” ütles ta.
Mõned inimesed, kes diivanil istusid, tõusid tema ilmumisel kiiresti oma kohalt. Kuid keegi ei vastanud midagi.
”Kõik on selge,” jätkas Gremjakin. “Vaikimine on nõusoleku märk. Millegagi ei saa aidata, kallid seltsimehed. Kõigest südamest tänan, kuid soovitan koju minna. Aeg on hiline...”
Viimaks jäid direktor ja Batja kabinetti üksi.
”Arutagem see asi läbi, nagu kord ja kohus,” ütles Gremjakin, istudes Batja vastu. “Näed, sina olid valmis mind süüdistama, et ma suhtun kergemeelselt allmaamasina proovimisse. Ei, mitte kergemeelselt. Kõigepealt pean ma sulle teatma, et olen Trubniniga täiesti ühel arvamusel: Krõmov on kergestisüttiv inimene, tal tekib tahtmine, et tema masin korraga sooritaks maa all mingi ime... Võib mitte arvestada oma jõude.”
”Ja mis sina arvad?”
”Mõtlen toimida järgmiselt... Muide, miks me teineteisest nii kaugele oleme istunud? Ma nihkun sulle lähemale. Sa tead, mul on niisugune tunne... noh, kuidas sulle seletada? Ühesõnaga, ma tunnen su järele igatsust.”
”Kuid me näeme ju teineteist kümme korda päevas,” imestas Batja.
Vene kirjaniku Vadim Ohhotnikovi (1905-1964) teaduslik-fantastiline jutustus.