Keskendumisraskused. Näidend 2. vaatuses

Maailmamainega draamakirjanikku Havelit (1936) Eestis tuntakse. Ent tuntakse kui Tšehhoslovakkia vabaduspüüdluste sümbolit, Harta '77 ühte initsiaatorit, Olaf Palme preemia äsjast laureaati ja demokraatiale püüdleva Kodanike Foorumi liidrit. Kuid Havel pole ei elukutseline riigikukutaja ega tulihingeline revolutsionäär. Isegi 1968. a. Praha kevades osales Havel pigem passiivselt. Nagu ta ise on õelnud, oli tookordne sündmustejada algselt kommunistide üritus, kelle hulka Havel pole kunagi kuulunud. Sellal tundis Havel, et tema kui kirjaniku osa on kõige rohkem nõuandev. Tegelikule poliitilisele areenile astus Havel alles pärast internatsiona-listlikku abi pakkuvate tankide jõudmist Praha tänavatele, kui südametunnistuse sund viis ta kõnepulti, et kuidagi veel lähenevat õnnetust pehmendada.
Vaclav Havel on erakordselt terava absurditajuga draamakirjanik, kes suudab ümbritseva elu ja inimese siseilma vastuolud mõjuvasse lavakeelde tõlkida. Teda on nimetatud tšehhi absurditeatri eredamaks esindajaks. Ise on kirjanik väitnud, et teadlikult pole ta absurdi poole püüelnud. See lihtsalt on olnud temas lapsepõlvest peale.