Läbi Nepaali džunglite

Raamat „Läbi Nepaali džunglite“ viib lugeja Himaalaja jalamil asuvasse maasse, mis 1960. aastatel oli välisilmale veel üsna suletud. Autor kujutab oma mitmekuulist viibimist Nepaalis, kus ta rändas koos nõukogude spetsialistidest koosneva rühmaga. Teos annab pildi maast, mis on korraga nii traditsioonidesse kinnistunud kui ka looduslikult lummav. Lugedes avaneb lugejale troopiline keskkond, kus põimuvad inimeste argipäev ja metsiku looduse jõud. Raamat viib lugeja kohtuma eksootiliste loomade ja nende keskkonnaga, mis avab ühtaegu nii loodusteadusliku kui ka kultuurilise vaate.

Teos esitab Nepaali džunglielu mitmekesisust. Autor kirjeldab kohtumisi tiigrite, leopardide ja ninasarvikutega, mille kõrvale asetuvad külad ja linnad oma rahvarohkete turgude ja iidsete kommetega. Jutustus liigub väikestest asulatest pealinna Katmandusse, kus kontrastid traditsioonilise elukorralduse ja areneva modernsuse vahel tulevad esile eriti teravalt. Raamat annab edasi autori tähelepanekuid inimeste eluviiside, uskumuste ja harjumuste kohta, mis avavad lugejale värvika kultuurilise kanga. Selline lähenemine pakub lugejale nii teadmisi kui ka elavat kujutlust maast, kuhu vähesed tollal pääsesid.

V. Turkin oli nõukogude kirjanik ja rännumees, kes tundis huvi eelkõige eksootiliste maade ja sealsete inimeste vastu. Tema teosed olid osa laiemast reisikirjanduse traditsioonist, mille kaudu lai lugejaskond sai pilguheitusid paikadesse, kuhu reisimine ei olnud enamikule võimalik. Turkin oskas ühendada dokumentaalsed tähelepanekud ilukirjandusliku jutustamislaadiga, mis tegi tema raamatud kättesaadavaks ja huvitavaks väga erinevale lugejaskonnale. Just selline vahepealne stiil annab ka „Läbi Nepaali džunglite“ raamatule eripära.