Uuem eesti kirjandus. Gümnaasiumi kirjandusõpik

Õpikul on kaks põhieesmärki: anda ülevaade eesti kirjandusest aastatel 1940–2000 ja süveneda kesksemate autorite loomingusse. Ülevaate loomisel käsitletakse eraldi kirjanduse põhiliike (proosat, luulet ja näitekirjandust), vaadeldakse paralleelselt kodumaal ja paguluses kirjutatud tekste ning kaardistatakse kirjandusprotsessi voolulooliste terminite abil (realism, modernism, postmodernism jne).
Õpiku autorid lähtuvad arusaamast, et kirjanduslugu on ühtaegu nii iseseisva kujunemisloogikaga tervik kui ka suurema kultuuriterviku osa.
Kirjanduslooline vaatenurk on ühendatud tekstikriitilise lähenemisega eriti nende kirjanike puhul, keda tõstab esile uus riiklik õppekava. Neist rõhkudest lähtuvalt pälvivad rohkem tähelepanu mitmed proosaautorid (B. Kangro, V. Uibopuu, G. Helbemäe, H. Nõu, J. Kross, A. Valton, M. Traat, M. Unt, N. Baturin, M. Saat, V. Luik, M. Mutt, T. Õnnepalu jt), sissevaateid tehakse ka olulisemate luuletajate loomingusse (K. Lepik, I. Laaban, A. Alliksaar, J. Kaplinski, P.-E. Rummo, V. Luik, H. Runnel, J. Üdi (J. Viiding), D. Kareva jt) ning antakse ülevaade draamakirjandusest (M. Kõiv, J. Kruusvall, E. Vetemaa jt).
Erilise tähelepanu all on tuntumad autorid ja teosed uuemast kirjandusloost, kuid selle kõrval leidub õpikus ruumi nt ka protsessikesksele käsitlusele sõjajärgsest sotsialistlikust realismist ning sajandivahetuse uudiskirjandusest.