Programmõpe ja õpimasinad

„Programmõpe ja õpimasinad“ ilmus 1967. aastal kirjastuse Valgus väljaandel ning on mõeldud kasutamiseks õppevahendina kõrgemates ja keskeriõppeasutustes. Teose autorid on Ustus Agur, Kalju Toim ja Inge Unt. Raamat käsitleb uudset pedagoogilist lähenemist, mille keskmes on programmõpe ja selle sidumine tehniliste õpivahenditega. Tegemist on sisuliselt õpikuga, mis püüab tutvustada ja süsteemselt lahti seletada kiiresti arenevat õpetamise valdkonda.

Sisukorra järgi jaguneb teos mitmeks temaatiliseks osaks. Alguses antakse sissejuhatus programmõppe olemusse ja alustesse, selgitatakse õpiprogrammide koostamise põhimõtteid ning kirjeldatakse õpimasinaid kui uut tüüpi tehnilisi abivahendeid õppetöös. Eraldi käsitletakse programmõppe metoodilisi probleeme, sealhulgas selle rakendamise raskusi ja võimalusi, ning antakse kokkuvõte senistest kogemustest. Raamat rõhutab, et programmõpe ja õpimasinad pakuvad uusi võimalusi õppimise individualiseerimiseks ja tõhusamaks muutmiseks.

Kokkuvõttes on tegemist pedagoogilise käsiraamatuga, mis oli oma aja kontekstis uuenduslik, tuues õppetöösse tehnoloogilisi ja metoodilisi lahendusi. Autorite eesmärk oli tutvustada kõrgemate ja keskeriõppeasutuste üliõpilastele ja õppejõududele programmõppe teoreetilisi aluseid ja praktilisi rakendusviise. Raamat aitab mõista, kuidas õppetehnoloogia areng peegeldas hariduse muutumist 1960. aastatel, pakkudes õpetajatele ja õpilastele uusi viise teadmiste omandamiseks.