Ohver

"Ohver" jälgib inimese sisemist heitlust olukorras, kus valikute ja tagajärgede vaheline piir on hägustunud. Ustav Mikelsaar kujutab peategelase teekonda läbi olukordade, kus otsused sünnivad mitte ainult isiklikest soovidest, vaid ka kohustustest ja ootustest, mida maailm tema ümber peale surub. Lugu liigub mööda vaevumärgatavaid piire, näidates, kuidas inimene võib üheaegselt olla nii tegevuse allikas kui ka selle ohver. Mikelsaar esitab sündmusi viisil, kus ka kõige väiksemad valikud ja liikumised kannavad endas pikemaajalisi mõjusid. Teos liigub vaoshoitud rütmis, peatudes hetkedel, kus midagi olulist toimub just nähtamatu ja sõnastamata tasandil.

Eesti autor kasutab tihedat, otsekohest keelt, vältides liigseid seletusi ja suunates tähelepanu tegelaste sisemisele pingeväljale. "Ohver" ei esita moraalseid hinnanguid ega lihtsustatud vastuseid, vaid avab olukorrad, kus süü, vastutus ja eneseõigustus põimuvad lahutamatult. Teksti ülesehitus toetub vaikusele ja alatekstile, lastes lugejal tajuda ka seda, mida sõnades ei väljendata. Eesti autor näitab, kuidas inimese sisemised otsused ja kahtlused peegelduvad ümbritsevas maailmas, muutes nähtamatu osa igapäevaste sündmuste lahutamatuks taustaks. "Ohver" toob esile küsimused, mis jäävad õhku ka pärast viimase lehekülje sulgemist, suunates lugeja jätkama vaikset arutelu iseendaga.