Lumekuninganna märkas lehes ...

Raamat „Lumekuninganna märkas lehes …” avab luulekoguna ukse muinasjuttude maailma, kus tuntud tegelased astuvad välja oma tavapärasest raamistikust. Tekst seab küsimuse „mis juhtub, kui…?” ettepoole ja laseb sündmustel pöörduda ootamatus suunas: Lumekuninganna loeb reisikuulutust, Hiiglane proovib dieeti, Kakuke ei veere, vaid hüppab. Teos kasutab lühikesi värsse, selget rütmi ja kordust, et hoida lugemise hoogu ning toetada ettelugemist. Lugeja kohtub episoodidega, mis algavad äratundmisega ja lõpevad nihkega: tegelane teeb väikese otsuse ning sellest kasvab välja uus olukord. Nii moodustub kogumik miniatuuridest, mis töötavad eraldi ja ühenduvad ühtseks mänguks muinasjutu loogikaga. Tekst kuulab lapsepilku, kuid ei väldi kõrvalradu: kõrvalkujund või pisike tegevusdetail viib stseeni teise plaani, kus reegel asendub proovimisega ja moraal asendub järeldusega, mille lugeja ise teeb.

Väljaanne kuulub sarja „Lapse oma raamatukogu” ning kujundus toetab lühivormide tempot: üks stseen, üks rütm, üks pööre. Illustratsioonid on Kaie Lilleorgi töö, mis liigutab tegelased stseenist stseeni ja hoiab fookuses tegevuse, mitte selgituse. Toimetaja Kristel Klaar annab tekstile puhta joone, mistõttu värss kannab ilma lisaselgitusteta. Kogumik sobib ettelugemiseks ja iseseisvaks katsetamiseks: laps saab kõlada rütmi kaasa, täiskasvanu saab peatuda ja küsida sama põhiküsimust, mis raamatu algimpulsi annab. Värsid on lühikesed ning puändid ei tõsta häält; need märgivad hetke, mil tegelane proovib teist sammu kui eile. Nii sünnib lugemise rida, mis ei suru õpetust, vaid pakub mustri: näe, nii võib ka. Muinasjutt kui keel jääb alles, aga vahetub mängureegel, ja sellest piisab, et tuttav lugu nihkuks uude valgusesse.

Urve Tinnuri on luuletaja ja lastekirjanik, kelle loomingus kohtuvad argine ja muinasjutuline. Ta on kirjutanud mitmeid lastevärsse ja jutukesi, milles väike tegevus käivitab uue korra ning paneb tegelased maailma proovile panema. Tinnuri lasteraamatud kasutavad lihtsat sõnavara ja täpset rütmi, mis teeb neist head ettelugemise tekstid. Ta on avaldanud ka proosat ja romaanikäsitlusi, kuid lastevärssides on tema meetod selgelt näha: küsimus, pööre, vaoshoitud puänt. Sama töötab ka siin kogumikus, kus muinasjutu tegelane saab ühe teise võimaluse ja lugeja saab omaenda järelduse. Autor ei kuuluta tõde, vaid korraldab katse ja jätab lugejale ruumi vastuseks.