Geiša naeratus

Minu esimene kohtumine geišaga toimus avalikkuse silme alt eemal. Olin tookord juba mitu aastat Jaapanis elanud. Üks lugupeetud ja jõukas meditsiiniprofessor kutsus mu õhtusöögile. Taksojuht viis meid ühele pimedale inimtühjale põiktänavale linna servas. Vanad tänavalaternad valgustasid vaid kitsukest tänavalõiku. Takso jäi seisma. Peale kitsa, päevi näinud puuvärava ei osutanud miski sellele, et võinuksime olla elurajoonis. Männid, bambusetihnik, teed palistamas üksikud seedrid. Värava küljes polnud muud kui lihtne puust nimesilt. Nii et siin siis elaski geisa. Laiad lükanduksed läksid lahti...