Kolimise laastav mõju

“Kolimise laastav mõju” on Urmo Jaanimäe teine novellikogu, mis ilmus kirjastuse EKSA vahendusel 2018. See kogumik koondab lühijutte, mis tavapäraste elusituatsioonide sisse peidavad psühholoogilisi ja unenäolisi kihte, tekitades lugejas tugeva argielu äratundmise tunde – déjà-vu –, isegi kui jutustatav pole tundmatu. Argised hetked – kolimine, bussisõit, dressipükste ost, sääremarja kramp, sünnitus – saavad läbi autori vaatevinkli tähendusrikka sisemise laengu. Bristol ja Sauter rõhutavad, et Jaanimägi kehastub oma lugudes erinevatesse rollidesse, suudab tungida psüühiliste kujutlusmaailmade sisse, pakkudes nii argiseks nähtavale ilule uusi vaatevälju.

Selle kogumiku jutud on minimalistlikud, sageli pigem novellilaadsed – pigem lühikesed, selge fookusega, oskavad lugeja üllatada puändiga või tumedama humoorikusega. Kogumikus leidub nii naeru kui nukrust: igapäevaelule lisanduvad traagiline ükskõiksus, suremine või kummalised absurdid, mis kajastavad laiemat sotsiaalset või eksistentsiaalset tausta. Kohati on kogumik tõsisema tooniga kui Jaanimäe debüüt “Televisiooni mõju”, ning lugejaid on köitnud just selle tasakaal tundmises ja groteskis. Kodukirjanduses on see näide lühiproosast, mis paneb asustatud argipäeva hetkedel peatuma ja sisemaailmale mõtlema.

Urmo Jaanimägi (sündinud 1970) on psühholoogiharidusega kirjanik ja teadlane, kes elab pikalt Ameerikas. Ta on avaldanud kaks proosakogumikku – “Televisiooni mõju” (2017) ja “Kolimise laastav mõju” (2018) – mis moodustavad isikupärase tervikuna astumise Eesti kaasaegse novellimaastiku esile. Tema proosas kajastub selge keeletaju, iroonia, argilise absurdi tabav pildistamine ja empaatia inimliku psüühika vastu, mis annab aluse prosaisti kui mõtleva kirjamehe kuvandile.