Mürakarud. Pikk pidu

Kogumik koondab Mürakaru koomuski valiku, mis on ritta seatud temaatilisteks peatükkideks. Teos lähtub leheformaadist: üks pilt, napp dialoog, selge point. Metsarahva tegelased vahetavad kohti ja rolle, kord mängivad jõulist jõujoont, kord lühikest arusaamatust, ning pildiraamis toimuv saab mõne reaga otsa. Raamat teeb nähtavaks, kuidas aastate jooksul kordunud situatsioonid moodustavad mustreid: karu, siil, jänes, hunt ja teised satuvad keerukustesse, millest väljub keegi kelmika kõrvalkäiguga või pelgalt vaikimisega. Fookus on rütmil: leheküljed dikteerivad tempot, pilt loob stseeni ja lakooniline tekst märgib pöörde. Kogumik lisab ajalehel ilmunule raamjoone, andes lugejale võimaluse lugeda järjest, mitte ainult päevakaupa.

Raamat tõstab esile, kuidas lühivorm kannab sotsiaalset kommentaari ilma loosse takerdumata. Kord on teemaks argine kokkupõrge jaotuskohas, kord rööprähklemine perekonnas, kord väikese võimu kuritarvitus. Visuaalne nali kasutab kordust, peegeldust ja vaikust; tegelaste vahelised suhted on otsekohesed ning konflikt laheneb sageli ühe kaadri nihkega. Kogumikus on ka materjali, mida lehes varem ei nähtud, mis pakub lugejale uue haardepunkti ja laiendab tuttavat mänguvälja. Ritta seatud peatükid annavad igale motiivile oma platsi: metsareeglid, tülide kiire pinnaletõus, leppimise katse, üksiku tegelase kõrvalekõnd. Kogumik märgib ühtlasi ajamärki: see koondab ajaleheveerul kujunenud maailma ja talletab selle raamatukujulisel kujul, et mustrid, tegelased ja kordused oleksid korraga käeulatuses.

Urmas Nemvalts on eesti karikaturist ja koomiksilooja, kes on pikalt joonistanud päevakajalisi pilte ajalehele Postimees ning loonud Mürakarude maailma. Tema töö tugineb kiirele tähelepanekule ja lakoonilisele sõnastusele, kus pilt kannab põhikoorma ja tekst lisab sihi. Nemvalts kasutab lühivormi järjekindlalt: ta ehitab nalja üles igapäeva mikroolukordadest, mis võimenduvad ühe joone, kulmu või pausiga. Mürakarude sari on tema allkirjaks kujunenud: metsa- ja linnamotiivid, väikesed kokkupõrked, napid repliigid ning stabiilsed tegelaskujud moodustavad äratuntava terviku. Autor oskab hoida kontsentratsiooni: üks pilt, üks mõte, üks nihutus. Nii püsib koomiks järjekindlalt seal, kus huumor sünnib vahetust olukorrast ja kasutab ära selle, mida pilt suudab öelda ilma selgituseta.