Mürakarud. Karuaabits edasijõudnutele 2. osa

Kogumik koondab metsaelanikud, kelle igapäev kulgeb lühikestes piltides ja teravas vahetuses. Teos kasutab stseeni kui tööriista: üks kaader, üks vahetus, üks nihutus, mille järel argine olukord pöörab teise nurga alla. Rütm tekib kordusest, kus motiiv vahetab rolli: kord on karu ametis preestrina, kord muutub hunt ise karuks; kord jookseb siil, kord jääb peitu; kord on kakuke ahvatlus, kord köömnetest tulenev keeld; vahele astub maksuametnik, kes toob metsa argielu registri. Nali sünnib täpsest sõnast ja kujundist, mitte kommentaarist. Paneelid ehitavad üles lihtsa ülesande: kes keda kuulab, kes keda usub, mille eest vastutab see, kes parasjagu „mängu“ juhib. Nii püsib kogumik ühtaegu lühivormi distsipliinis ja kõneleb laiemalt sellest, kuidas roll ja keel loovad kokkuleppeid, millele argipäev toetub. Lugeja saab kasutada lühikesi lugemissamme: üks rida korraga, seejärel järgmine, kuni naeratus nihkub äratundmisele.

Raamat kasutab keelemängu ja igapäeva loogikat ilma lisakaunistuseta. Paneelid töötavad mustriga, kus tegelane astub välja ootuspärasest asendist: mõni tegelane vahetab ametit, teine ehitab endale uue hääle, kolmas tõlgendab reeglit kirjatähe järgi. Situatsioonid on tuttavad, aga sõlmitud teises registris: metsa toimetused saavad endale avaliku korrakontrolli, kodune nipp muutub seaduseks, vääratus osutub süsteemseks. Joon loob iseloomu kiire käiguga: üks viltune kulm, üks rõhutatud käpaliigutus, üks paus mullijoone ees. Huumor ei lõhu, vaid tõstab esile, kui habras on arusaam „nii on kombeks“ ja kui kiiresti muutub see üheks teiseks, kui reegel kohtub erandiga. Kogumik annab võimaluse lugeda järjest või vahelehtedena; mõlemal juhul hoiab töökindel rütm fookust detailil, mis nihutab tähenduse paigast.

Urmas Nemvalts on karikaturist ja koomiksiautor, kelle töö on kujundanud nii ajalehepäise kommentaari kui ka pikema koomiksirea. Ta on loonud „Mürakarude“ maailma ning hoidnud selle kõnet hoolsas rütmis: lühike paneel, täpne nüanss, kontrollitud paus. Nemvalts töötab figuuridega, kelle omadused on ilmse piirjoonega, ent käitumine püsib loogiline; nii sünnib märk, mida lugeja loeb ära juba esimesel pilgul. Ta kasutab igapäeva materjali ilma poodiumita, eelistab olukorda seletusele ja laseb pildil kanda, mida sõna vaid sihib. Koomiks näitab, kuidas väike muutus rollis—amet, keel, rituaal—paneb nähtava maailma teistmoodi kõlama. Autor hoiab seeläbi fookust ühel eesmärgil: et rida oleks kindel, pööre põhjendatud ja naer püsiv, sest see sünnib äratundmisest, mitte juhusest.