Sylvia

Upton Sinclairi romaan „Sylvia“ kujutab noore naise elukäiku Ameerika Ühendriikides 20. sajandi alguses, keskendudes klassikuuluvuse, hariduse, sõltumatuse ja seksuaalsuse teemadele. Teose peategelane Sylvia liigub ühest keskkonnast teise, püüdes leida oma kohta ühiskonnas, kus sotsiaalsed ja moraalsed normid piiravad valikuvõimalusi. Romaani sündmustik avaneb läbi tema kogemuste, mis viivad nii vaesuse ja võimu kui ka armastuse ja reetmise piiridele.

Autor jälgib Sylviat vaatluspõhiselt, seades esikohale tema sisemised vastuolud ja arenguprotsessi. Tekstis on olulisel kohal ühiskondliku surve ja isiklike püüdluste vaheline pinge, mis kujundab tegelase identiteeti ja hoiakuid. Romaani struktuur toetub ajaloolisele ja sotsiaalsele taustale, kus üksikjuhtumid muutuvad üldisemateks märguanneteks ajastu vaimust. „Sylvia“ on jutustus inimese katsest mõista oma väärtust ühiskonnas, mis eelistab vorme sisule ja tavadele vabadusele.