Seda sorti mees

Hommik polnud veel täiesti koitnud, kui pingil maganud vanamehed unest virgusid ja hakkasid veskitoast hobustesarasse ja õuele ilmuma. Hobustele vinnati sulisevast ojast vett, vankrid seati minekuvalmis ja käidi vaatamas, kuidas jahvatus oli öösel edenenud. Veski alumisel korrusel patsutas Vana Tuttav pungil kotte, kohendas nende rivi ja rääkis vaikselt omaette. Öövilu puhuks oli ta visanud endale õlule kulunud karvaga vammu ja paistis nüüd seal kottide ümber askeldades hellalt loksuva kanaemana - vammuse hõlmad olid tõesti laiali üle kottide nagu ematiivad. Kui hobused olid joodetud ja käidud korraks veskis Vanale Tuttavale tere hommikust ütlemas, jäädi silmapilguks õuele sülitama ja kihelevat peanahka kõhvitsema; mõni käis isegi oja kirvendav külmas vees silmi loputamas ja tuli habeme läikides teiste hulka tagasi. Niisuguses vanameeste hommikuses sülitamises on mitmeid harjumusi, hääli ja pruuke, mis on igaühel isesugused.