Uno Veenre. Laule

Uno Veenre kogu „Laule” on luulevormis väljendus, mis koondab autori loomingut, keskendudes eeskätt laulutekstideks mõeldud värssidele. 1970. aastal Eesti Raamatu väljaandel ilmunud raamat sisaldab peamiselt rahvalikku ja lihtsat tooni kandvaid tekste, mis haakuvad hästi tollase laululoomingu esteetikaga – meloodilisus, selgus ja väljendusrikkus. Tegemist ei ole muusikanootidega varustatud teosega, vaid pigem tekstikoguga, millest osa luuletusi leidis hiljem tee heliloojate repertuaari ja sai laiemalt tuntuks. Kogu rõhuasetus on tekstilisel kujundusel ja sisulisel kompaktsusel, millele on iseloomulik rütmitaju ja laululisus.

Temaatiliselt hõlmavad Veenre laulutekstid loodusmotiive, kodumaa-armastust, tundeelu ja igapäevase elu poeetikat. Mitmetes luuletustes kõlab varjatud lüürika või isegi isiklik igatsus, kuid seda alati lihtsas ja arusaadavas keeles. Autor väldib keerulisi kujundeid või filosoofilist süvitsi minekut, eelistades lugejale kergesti haakuvaid kujundeid ja meeleolusid. Selline lähenemine muudab kogu ka väiksematele koolilastele ja kooridele ligipääsetavaks, pakkudes materjali, mida saab kasutada ka hariduslikus või kollektiivses esituspraktikas. Samas peegeldab tekstide tonaalsus ja sõnavara ka 1960.–70. aastate kultuuripoliitilist konteksti, kus luulele esitati ideoloogilisi ja esteetilisi ootusi.

Uno Veenre (1917–1991) oli eesti luuletaja, lastekirjanik ja sõnaseadja, kelle sulest ilmus mitmeid lasteluuletusi ja laulusõnu. Tema loomingule on omane rahvalik laad, selge struktuur ning usaldus lihtsate tunnete ja tähenduste vastu. Veenre oskus kirjutada koorilauluks sobivaid tekste tegi temast mitmete heliloojate koostööpartneri, mistõttu on tema mõju tunda ka eesti koorimuusika repertuaaris. Kogu „Laule” on osa sellest traditsioonist – luule, mis on loodud kõlama ja elama muusika kaudu, kuid millel on tähendus ka iseseisva kirjandusena.