Kirjakeel ja kirjasõna

„Kirjakeel ja kirjasõna” on Uno Liivaku 1999. aastal Eesti Keele Instituudi väljaandel ilmunud teos, mis käsitleb eesti kirjakeele arengut ja selle seotust ühiskondlike ning kultuuriliste muutustega. Raamat vaatleb eesti keele staatust läbi aegade, tuues välja, kuidas see on olnud kord maarahva ja talurahva keel, siis rahvusliku eneseteadvuse kandja ning lõpuks riigikeel. Teos rõhutab, et suhtumine eesti keelde on pidevalt kõikunud – seda on peetud kord vajaliku ja arendamist väärt kultuurikeeleks, kord aga on püütud seda võõrmõjudele allutada või lausa tagaplaanile suruda.

Autor avab keele arengu mitmekesiseid tahke, alates kirjasõna levikust ja esimestest eestikeelsetest trükistest kuni kaasaegse kirjakeele kujunemiseni. Ühelt poolt käsitletakse normeerimise ja kirjakeele arendamise protsessi, teisalt aga kirjeldatakse ühiskondlikku tausta, mis on mõjutanud keele arengut. Liivaku toob välja, et eesti kirjakeel ei ole tekkinud isoleeritult, vaid pidevas dialoogis teiste kultuuride ja keeltega, ning et selle areng on alati olnud seotud poliitiliste ja sotsiaalsete oludega. Teos pakub seeläbi võimaluse näha keelt mitte üksnes suhtlusvahendi, vaid ka identiteedi ja võimuvõitlustega seotud nähtusena.

Uno Liivaku (1931–2007) oli eesti keeleteadlane ja leksikograaf, kes tegutses pikka aega Eesti Keele Instituudis. Tema teadustöö keskendus eesti kirjakeele arengule, leksikograafiale ja terminoloogia küsimustele. Liivaku osales mitmete sõnaraamatute koostamisel ja oli oluline eesti keele uurimise ja arendamise populariseerija. „Kirjakeel ja kirjasõna” on tema üks olulisemaid teoseid, mis avab eesti keele sotsiaalajaloolise mõõtme ja jääb väärtuslikuks lugemisvaraks kõigile, keda huvitab eesti keele kujunemine ja areng.