Kasetohust kaabu

Uno Leiesi „Kasetohust kaabu“ on jutukogumik, mis koondab endasse lühivorme ja proosalugusid, mille keskmes on Eesti maaelu, lihtsad inimesed ja elu absurdsed või vaimukad hetked. Autor kujutab igapäevast elu väikese huumoriprisma kaudu, tuues esile karakterite iseärasused, ootamatud käitumisjooned ja keerdkäigud, mida argielu endaga kaasa toob. Teose pealkiri ise – „Kasetohust kaabu“ – sümboliseerib ühtaegu maalähedust ja leidlikkust ning peegeldab hästi kogu kogumiku tooni: rahvalik, kergelt irooniline ja elujaatav.

Jutud on üles ehitatud lihtsate sündmuste ümber, kus oluline ei ole niivõrd tegevus ise, vaid tegelaste reaktsioonid ja sisemaailm. Leies kasutab täpset, kõnekeelele lähedast keelt, mille kaudu karakterid ärkavad ellu oma keelepruugi ja mõtlemisviisi kaudu. Huumor on sageli peen ja peitub detailides – ootamatus sõnakäändes, teravmeelses vastuses või kummalises olukorras, mis mõjub eluliselt just oma kohmakuses või absurdsuses. Nii luuakse pilt maailmast, kus inimene jääb inimeseks ka siis, kui ta satub naeruväärsesse või ebaharilikku olukorda.

Uno Leies (1925–1991) oli eesti proosakirjanik ja humorist, kelle loomingus segunevad realistlik kujutuslaad ja rahvalik naljameel. Tema tekstid peegeldavad ajastu olusid, kuid ei taotle teravat sotsiaalset kriitikat – pigem on need tähelepanekud inimese käitumise ja ellusuhtumise kohta. „Kasetohust kaabu“ kuulub tema tuntumate teoste hulka ning on hea näide sellest, kuidas kirjutada lihtsatest asjadest nii, et need pakuvad äratundmist, naeru ja mõtlemisainet ka aastakümneid hiljem.