Peost-suhu-jutte

Uno Lahte „Peost-suhu-jutte“ on lugejale vahetu ja rahvaliku tooniga mälestuslik kogumik, milles autor põimib isiklikud tähelepanekud, anekdootlikud juhtumused ja argielu kirjeldused nõukogudeaegsest Eestist. Tekstid on tihti humoorikad, iroonilised ja vahel koguni satiirilised, ent läbi selle väljendub neis ka sügavam ühiskondlik alltekst. Raamatu pealkiri viitab mitte ainult majanduslikule kitsikusele, vaid ka elulaadile, kus nappide võimaluste kiuste jäävad ellu elurõõm, leidlikkus ja sõnaseadmise oskus. Laht vaatleb inimesi nende tugevustes ja nõrkustes, aga teeb seda mõistvalt ning soojalt, justkui jutuvestja, kes ei kiirusta kohtumõistmisega.

Tekstid on pigem lühivormilised kui süvapsühholoogilised, ent nende pildistav laad ja sujuv keelekasutus teevad neist väärtuslikud ajastudokumendid. Jutud ulatuvad erinevatesse eluvaldkondadesse – nii kolhooside argipäeva, kultuuriinimeste sekka kui ka linna- ja külaelu koomiliste seikade juurde. Sageli joonistuvad tegelased välja mõne kõnekäänu, väikese liialduse või ootamatu pöörde kaudu, mis muudab nad meeldejäävaks ja isikupäraseks. Laht ei pelga ka iseenda arvelt nalja teha, mistõttu mõjub kogu kogumik eneseiroonilise, ent elutarga tagasivaatena ajale, mis oli vastuoluline, ent omal moel äratuntav ja lähedane.

Uno Laht (1924–2008) oli eesti luuletaja, humorist ja publitsist, kelle nime seostatakse eeskätt satiirilise kirjandusega. Ta tegutses ka ajakirjanikuna ning kuulus „Pikkeri“ toimetusse, mille kaudu sai tema teravmeelsus ja sõnaline täpsus laiemalt tuntuks. Kuigi tema looming oli tugevalt ajastumärgiline, suutis Laht selle sees säilitada oma isikupära ja keelelise värskuse. „Peost-suhu-jutte“ peegeldab autori oskust tabada elu väikseid, ent kõnekaid detaile ning jagada neid edasi viisil, mis on ühtaegu meelelahutuslik ja dokumenteeriv. Raamat jääb olulise tunnistusena oma aja mõtteviisidest ja inimeste kohanemisoskustest.