Noore W. uued kannatused

Ütlesin vist juba, et kuulusin selle lasteaia inventari hulka. Olin nagu mõni kohakaaslusega majahoidja või midagi sihukest. Puudus ainult, et oleksin hakanud aeda värvima. Mänguasjade parandamine ja karusselli lükkamine kuulusid niikuinii juba asja juurde. Ja õhupallide täi puhumine. Tol päeval, oli vist Iasteaiapidu, olin juba umbes kaks astmel kuus õhupalli täis puhunud, ja kui võtsin käsile õhupalli kaks astmel seitse, läks mul silmade ees mustaks ja ma kaotasin teadvuse. Kaotasin sõna otseses mõttes teadvuse. Suutsin neli minutit vee all olla, kolm päeva nälgida või pool päeva üldse mitte muusikat kuulata - mõtlen muidugi ehtsat muusikat. Aga nüüd kaotasin teadvuse. Kui uuesti jagama hakkasin, lamasin Charlie süles. Seda taipasin kohe. Ta oli mu särgi lahti teinud ning masseeris mu rinda. Surusin oma nupu kõvasti ta kõhu vastu ja püsisin liikumatult. Kahjuks kardan kõige obedamal kombel kõdi. Seepärast pidin istukile tõusma. Jõmpsikad seisid ringiratast meie ümber. Charlie oli kahvatu. Peaaegu otsekohe pani ta tänitama: Kui ma näljane oleksin, Isiis ma küll sööksin midagi, või kuidas?
Seitsmeteistkümneaastane Edgar Wibeau põgeneb kodunt, mille väikekodanlik vaimsus teda eemale tõukab. Lugenud juhuslikult J. W. Goethe romaani "Noore Wertheri kannatused", protesteerib Wibeau seal esitatud tõekspidamiste vastu ja avastab ühtlasi ka võimaluse näha iseennast.