Vihm Gibraltaris. Proosat aastaist 1961-1971

Ülo Tuuliku kogumik „Vihm Gibraltaris. Proosat aastaist 1961–1971“ koondab kümnendi jooksul kirjutatud lühiproosat, mis peegeldab autori arengut ja temaatilisi otsinguid nõukogudeaegse eesti kirjanduse kontekstis. Jutud liiguvad vaheldumisi kaasaegses argipäevas ja mälusügavustes, põimides isiklikku ja ühiskondlikku, kohaliku elu tähelepanekuid ning ajalooteadvust. Tundes hästi nii rannarahva elu kui ka laiemat kultuurilist ja sotsiaalset tausta, ehitab Tuulik üles sisemiselt pingestatud, kuid keeleliselt tagasihoitud maailma, kus tegelaste elud ja valikud avanevad läbi väikeste detailide ja vaiksete pöörangute.

Proosatekstide keskmes on sageli tavalised inimesed – kalurid, ametnikud, reisijad, naabrid –, kelle igapäevane rutiin saab ootamatult uue tähenduse mingi lihtsa, ent kõnekalt esitatud seiga kaudu. Loodus, meri ja ilm on teostes olulisel kohal, mitte pelgalt keskkonnana, vaid tähendusruumina, mis aitab tegelasi ja nende siseilma esile tuua. Juttude tonaalsus on vaikne ja mõtlik, vahel ka melanhoolne, peegeldades autori huvi eksistentsiaalsete küsimuste ja sisemise rännaku vastu. Samas leidub ka groteski ja irooniat, mis ilmneb näiteks suhtumistes, maailmatajus või tegelaste eneseväljenduses.

Ülo Tuulik (sündinud 1940) on eesti kirjanik ja ajakirjanik, keda on peetud üheks olulisemaks 1960.–1970. aastate noorema põlvkonna esindajaks eesti proosas. Tema loomingut iseloomustab täpsus detailides, väljapeetud keelekasutus ja tähelepanelik pilk inimese sisemaailma suhtes. Tuulik on olnud ka ajakirja „Looming“ toimetuses ning kirjandusprotsessi aktiivne kujundaja. „Vihm Gibraltaris“ kinnitas tema positsiooni proosakirjanikuna, kelle tekstid on seotud konkreetsete paikade ja aegadega, kuid samas otsivad tähendusi, mis ületavad olmelise ja ajastu piirid.