Sõja jalus

Ülo Tuuliku jutustustekogu „Sõja jalus“ koondab lugusid, milles keskendutakse Teise maailmasõja aegsetele ja järgsetele sündmustele Eesti saartel ning nendega seotud inimeste elukäikudele. Teose keskmes ei ole suured lahingud ega kangelaslikkus, vaid tavalised inimesed, kes satuvad sõjatormide vahetusse lähedusse — sageli vastu oma tahtmist ja valikut. Tuulik ei käsitle sõda kui abstraktset ajaloolist fakti, vaid kui igapäevast kogemust, mis jätab jälje nii maisesse maailma kui ka inimese sisemusse. Lood kulgevad vaoshoitult, rõhudes atmosfäärile ja tegelaste sisemisele pingeseisundile, mitte tegevuslikule kulminatsioonile.

Jutustustes esinevad eri põlvkondade tegelased: poisid, kes alles hakkavad maailma tajuma; vanainimesed, kelle eluring hakkab sulguma; mehed ja naised, kelle elud on jäänud kaheks pooleks — enne ja pärast sõda. Oluline roll on ka mere ja saarte loodusel, mis mõjub kui ajatu taust inimese rabelevatele ja valusatele valikutele. Tekstides on tunda nii nostalgia kui traagika noote, kuid samas jääb alles ka mõistmise ja leppimise võimalus. Tuuliku keel on kujundlik, ent mitte liialdav — ta suudab tabada vaikuse ja pilgu kaudu rohkem kui pikkade selgitustega, mis teeb lood lugejale emotsionaalselt lähedaseks ja usutavaks.

Ülo Tuulik (1940–2022) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kelle looming on tihedalt seotud saarte elu, mere ja rahvusliku mälu teemadega. Ta kuulus Hiiumaalt pärit kirjanike ringi ning on sageli kujutanud oma kodusaart mitte pelgalt geograafilise paigana, vaid kui tähenduslikku keskkonda, kus ajalugu, loodus ja isiklik kogemus põimuvad. „Sõja jalus“ jätkab tema loomingule omast suunda — vaadelda suurt ajalugu läbi väikeste, kuid kõnekate elusaatuste. See on kogumik, mis mõjub vaikse, ent püsiva sõnumina: sõda ei kao isegi siis, kui relvad vaikivad, vaid elab edasi mälus ja igapäevases vaikuses, milles inimesed püüavad end taas tervikuks mõtestada.