Kõrge taevas. Publitsistikat

Ülo Tuuliku kogumik „Kõrge taevas. Publitsistikat“ koondab valiku autori esseedest, reisikirjadest ja arvamusartiklitest, mis peegeldavad 1970.–1980. aastate Eesti eluolu, kultuuripilti ja mõtteviisi. Tegemist on žanriliselt mitmekesise kogumikuga, kus vahelduvad sügavamõttelised tähelepanekud igapäevastest nähtustest ja laiemad arutlused ühiskonna suundumustest. Tuulik kirjutab isiklikult, vahel poeetiliselt, vahel dokumentaalselt täpselt, ühendades oma kirjandusliku tausta ajakirjanikule omase tähelepanelikkuse ja sõnatäpsusega. Tema tekstide läbivaks jooneks on elujaatav hoiak ning oskus näha suurt ja tähenduslikku ka lihtsas ja argises.

Kogumiku teemad ulatuvad loodusvaatlustest ja isiklikest meenutustest kultuuri- ja kirjanduselu kommentaarideni. Tuulik ei asetu vaatluste suhtes kõrvaltvaatajaks, vaid on pigem kaasteeline, kes otsib tähendust ja väärtust väikestes asjades: kohtumistes inimestega, reisimuljetes, loodusnähtustes ja ajaloolistes seostes. Paljud tekstid sisaldavad tugevat paigatruudust, olgu see siis Saaremaa, Läänemeri või mõni Eesti väikelinn, millest autor jutustab lugupidava, kuid kriitilise pilguga. Publitsistikale omaselt ei keskendu Tuulik üksnes isiklikule kogemusele, vaid loob seoseid laiema ühiskondliku taustaga, küsides, kuidas me elame ja mis meid kujundab.

Ülo Tuulik (1940–2021) oli kirjanik, ajakirjanik ja Eesti Kirjanike Liidu liige, kelle looming katab nii proosat, publitsistikat kui ka reisikirju. Tema stiili iseloomustab keeleline tundlikkus, eluhoiakute mitmekihiline mõtestamine ning tugev side kodukoha ja merelise maailmatajuga. „Kõrge taevas“ peegeldab Tuuliku võimet ühendada kirjanduslikku väljenduslaadi publitsistliku täpsusega, pakkudes mõtteainet nii oma ajastu kui inimlike väärtuste ja kestvate hoiakute kohta. Kogumik on ühtaegu ajastudokument ja isikliku maailmatunnetuse peegeldus, mis kõnetab ka tänapäevast lugejat oma tähelepanelikkuse ja selge keele kaudu.