Poolt ja vastu. Valik kirjanduskriitikat 1962-1973

Ülo Tontsi kogumik Poolt ja vastu koondab valiku kirjanduskriitikat aastaist 1962–1973. Raamatusse on koondatud tekstid, mille autor kirjutas juba kogenud kriitikuna ning mis jälgivad eesti kirjanduse arengut pärast sõjajärgset murdehetke. Kogumiku avab plokk Vaateid kirjanduse muutumisse, kus autor võtab vaatluse alla kirjanduselu suunad, väärtused ja vaidluskohad ning seob üksikteoseid laiemate protsessidega. Järgneb osa Kirjandusloolisi huvikäike, kus Tonts vaatab tagasi varasematele ajajärkudele ja autoritele ning näitab, kuidas kirjanduslugu ise kujuneb valikutest ja rõhuasetustest, mitte üksnes kronoloogiast.

Kogumiku kolmas suurem plokk Meie päevade kirjandusest ja kirjanikest keskendub ajastule, mil artiklid kirjutati: autor jälgib, kuidas uued põlvkonnad astuvad kirjandusvälja, kuidas muutuvad käsitlused tegelikkusest ning milliseid rolle täidavad kriitika ja kirjandusajakiri. Viimane osa Arvustusi koondab konkreetsete teoste käsitlusi, kus Tonts seob lühema arvustusformaadi selge seisukoha ja viitega kirjandusloolisele taustale. Nii moodustub raamatust läbilõige ühest kriitiku teekonnast, alustades üldisemast vaatepunktist, liikudes läbi kirjandusloo ja jõudes konkreetse raamatu või autorini. Tekstid on kirjutatud aruteluna, mitte loosungina, ning annavad hästi aimu, millistest küsimustest eesti kirjanduskäsitlus neil aastatel läbi käis.

Ülo Tonts oli eesti kirjandusteadlane ja kirjanduskriitik, kes tegutses pikalt Tartus ning oli seotud nii Keele ja Kirjanduse Instituudi kui hiljem ülikooli eesti kirjanduse õppetooliga. Ta avaldas mitmeid monograafiaid kirjanikest, teiste seas Rudolf Sirge, Juhan Smuul, Valev Uibopuu, Pedro Krusten ja Ilmar Talve, ning oli aktiivne ka teatrikriitikuna. Poolt ja vastu on üks tema kriitikakogumikest, millele järgnes valimik Vaateid ja väiteid, nii et autor ei esine siin vaid üksikute arvamustena, vaid järjepideva hääle ja mõtlemisviisina eesti kirjanduskultuuris. Tema tekstid toetuvad põhjalikule kirjandusloolisele taustale, kuid hoiavad fookuses lugeja ja autori suhte, mille ümber kriitika üldse võimalikuks saab.