Kolmkümmend aastat teatriehitamist. Vanemuise sõnateatrist 1955-1986

Ülo Tontsi „Kolmkümmend aastat teatriehitamist. Vanemuise sõnateatrist 1955–1986“ on põhjalik tagasivaade Eesti ühe vanima ja tähtsama teatri, Vanemuise, sõnalavastuste arenguloole kolmekümne aasta jooksul. Teos keskendub perioodile, mil Vanemuise teater läbis mitmeid sisulisi ja vormilisi muutusi, püüdes leida oma kohta nii ideoloogiliste survejõudude kui ka kunstiliste taotluste vahel. Autor vaatleb lavastusi, lavastajaid, näitlejaid ja repertuaarivalikuid laiemas kultuuripoliitilises raamistikus, analüüsides, kuidas nõukogude süsteem mõjutas teatri loomingulist autonoomiat ja igapäevast toimimist.

Raamat pole pelgalt ajalugu fakte kirjeldavas mõttes, vaid ka isiklik mõtisklus osalusest ja pealtvaatamisest. Tonts kirjeldab üksikasjalikult konkreetseid lavastusi, tõstab esile teatriinimeste initsiatiivi ja sisemist vastupanu ametlikule normatiivsele teatrikäsitusele. Ta pöörab tähelepanu ka teatri kui institutsiooni ehitamisele – selle tähenduses, kuidas kujundati loomingulisi kollektiive, leiti kompromisse repertuaari koostamisel ja otsiti lavastuslikke lahendusi piiratud võimaluste tingimustes. Eraldi käsitletakse lavastaja Kalju Komissarovi ja teiste mõjukate tegijate rolli, samuti publikuga kujunenud suhteid.

Ülo Tonts oli kultuuriloolane ja teatrikriitik, kelle töödes põimuvad ajalooline täpsus ja oskuslik analüüs. Tema kirjutisi iseloomustab süvenev pilk ja väärtustav hoiak kultuuri vastu. „Kolmkümmend aastat teatriehitamist“ on väärtuslik allikas neile, kes huvituvad eesti teatri lähiajaloost ning soovivad mõista, kuidas Vanemuise teater kujunes nõukogude aja surve ja võimaluste vahealal professionaalseks ja rahvuslikult tähenduslikuks teatriks.