Veterinaargeneetika

„Veterinaargeneetika” on Ülo Paveli teaduslik käsiraamat, mis oli oma ilmumisajal üks esimesi katseid koondada terviklikult teadmisi geneetika rakendustest veterinaarias. Teos püüab täita olulist lünka erialases kirjanduses, sidudes üldise geneetika teoreetilise baasi loomakasvatuse ja loomaarstiteaduse vajadustega. Autor on kasutanud nii rahvusvahelist teaduskirjandust kui ka enda pikaajaliste uurimistööde tulemusi, luues praktilise ja teaduspõhise käsitluse. Raamat on mõeldud eelkõige veterinaaria õppuritele ja spetsialistidele, aga ka bioloogidele, keda huvitab geneetika rakendamine loomade tervise ja aretuse kontekstis.

Sisuline ülesehitus katab geneetika põhiteemasid, alates geneetilisest analüüsist ja pärilikkuse molekulaarsetest alustest kuni biokeemilise polümorfismi ja mikroobigeneetikani. Eraldi peatükid käsitlevad ontogeneesigeneetikat ehk organismi arengut määravaid pärilikkustegureid, resistentsuse pärilikkust nakkushaiguste ja muude keskkonnategurite suhtes, samuti loomaaretuse seisukohalt olulisi valiku põhimõtteid ja polümorfismi säilimist. Kõik teemad on esitatud veterinaarmeditsiini vajadustest lähtudes, rõhutades, kuidas geneetilisi teadmisi saab kasutada haiguskindlate loomapopulatsioonide kujundamisel ja aretuse efektiivsuse tõstmisel.

Ülo Pavel (1930–2005) oli eesti veterinaar- ja loomageneetika uurija, kelle teadustöö keskendus loomade aretuse ja pärilikkuse seaduspärade uurimisele. Ta töötas nii õppejõuna kui ka teadlasena, andes olulise panuse Eesti põllumajandus- ja veterinaaralase teaduse arengusse. Tema raamat „Veterinaargeneetika” jääb oluliseks verstapostiks erialakirjanduses, pakkudes süsteemset ja põhjalikku sissevaadet valdkonda, mis ühendab geneetika teooria praktiliste lahendustega loomakasvatuses ja veterinaarias.