X maantee. Jutte aastaist 1977-1979

Ülo Mattheuse debüütkogu „X maantee. Jutte aastaist 1977–1979“ sisaldab lühijutte, mis on kirjutatud vahetult noore autori esimestel loomeaastatel. Need tekstid peegeldavad 1970. aastate lõpu nõukogude olustikku ning keskenduvad tavainimese kogemusele, sisemaailmale ja sageli igapäevase elu absurdsusele. Mattheus vaatleb oma tegelasi läbi tähelepaneliku ja sageli pisut distantseeritud pilgu, lastes sündmustel kulgeda rahulikult, ent alati teatava pingestatuse ja mõttevarjundiga.

Juttudes kujutatakse lihtsaid olukordi – töökohti, rutiinseid suhteid, juhuslikke kohtumisi, mõtteid, mis jäävad välja ütlemata –, kuid autor suudab neist vormida sisemise nihke või ootamatu pöörde. „X maantee“ viitab oma pealkirjas üldistusvõimele: tegemist ei ole konkreetse kohaga, vaid sümboolse ruumiga, kus inimesed liiguvad eri suundades, mõistmata alati, kuhu ja miks. Kohati ilmneb tekstides kriitiline suhtumine ametlikkusesse, pealispindsusse ja vaimse tühjuse vastu, kuid see ei väljendu otseses vastandumises, vaid rohkem peegeldava või poeetilise hoiaku kaudu.

Ülo Mattheus (sündinud 1956) alustas kirjanduslikku tegevust ajakirjanduse ja ilukirjanduse piirialal, kujunedes hiljem mitmekülgseks autoriks, kelle looming hõlmab proosat, esseistikat ja ajakirjandust. „X maantee“ oli tema esikraamat, milles juba on märgata hilisemale loomingule omaseid jooni: detailitäpsust, ühiskondliku olustiku tundlikku jälgimist ja püüdu tabada sõnastamatut meeleolu. See kogumik on iseloomulik oma aja noorele autorile – otsiv, tähelepanelik ja vahel ka ekslev, ent keeleliselt sihipärane ning sisemiselt terviklik.