Inimene Aspelund. Jutte aastaist 1981 - 1985

Ülo Mattheuse kogumik „Inimene Aspelund. Jutte aastaist 1981–1985“ koondab lühivorme, mis käsitlevad ühiskondlikku ja isiklikku eksistentsi nõukogude aja hilisfaasis. Tekstide keskmes on tavaline inimene oma argipäevas, ent autor läheneb temaatikale kergelt nihestatult, läbi absurdihõngulise vaate ja peenelt ironiseeriva tooni. Juttude pealkirjade taga peituvad olukorrad, kus tegelaste valikud, arusaamad ja tajud jooksevad kokku süsteemi absurdsusega või isikliku tõrksusega kohaneda. „Inimene Aspelund“ kui nimilugu kujundab selle kogu keskse motiivi – küsimuse inimese võimalikkusest piiratud ja määratletud maailmas.

Mattheus ei paku süžees orienteeritud arenguid ega otseseid vastuseid, vaid loob miniatuurseid eksistentsiaalseid situatsioone, mille kaudu joonistuvad välja ajastule omased nihked ja pinged. Keelekasutus on lakooniline, ent täpne, paljastades tegelaste sisemised hoiakud väikeste nüansside kaudu. Juttudes kohtab võõrandumise tunnet, üksildust ja isiklikku mälu, kuid ka absurdi ja vaikset vastuhakku, mis väljendub tegevusetuses, eituses või just nimelt püüdlikus kohandumises. Kirjanik jätab ruumi lugeja tõlgendusele, nihestades vaatepunkti sageli viimastel ridadel.

Ülo Mattheus (sünd. 1956) on eesti kirjanik, ajakirjanik ja tõlkija, kelle loomingus on olulisel kohal ajastu- ja sotsiaalne kriitika läbi poeetilise või sümbolistliku vormi. Tema tekstides on tajutav eksistentsiaalne mõõde, mis põimub ühiskondliku ja ideoloogilise kontekstiga, sageli läbi vaikse iroonia või nihestatud argireaalsuse. „Inimene Aspelund“ kuulub tema varasemasse loominguperioodi, mil ta keskendus lühivormile kui võimalusele kontsentreeritult esitada inimese ja süsteemi vahelisi pingeid. Kogumik peegeldab hästi hilissotsialistliku aja kirjanduslikku enesereflektsiooni ja sisemist vastupanu.