Ilusate asjade püha. Vaateid lähiajaloole, poliitikale…

Psühholoogiateooriaist lähtudes toob lapse areng edasistes etappides kaasa omaealistega suhtlemise üha suurema tähtsustumise ja koos tugevnevate iseseisvuspüüdlustega ka täiskasvanutest võõrdumise. Teised teoreetikud väidavad samas, et see vajadus täiskasvanute järele, vajadus mõistmise ja autoriteedi järele ei kao kuhugi, küll aga võib oskamatust suhtlemisest tekkida põlvkondade vaheline konflikt.Mina saan asjast aru nii: ka meie haridussüsteemi põhiliseks hädaks on just see, et ta ei suuda seda konflikti vältida. Ehk siis haridussüsteem ei suuda vastu seista selle hetke väljakutsele, kus laps vajab emaliku hoolitsuse asemel ühtäkki vaimset eeskuju.Ma usun, et iga õpetaja või koolijuht leiab vähemalt sadakond põhjust, miks see ei ole võimalik, alustades sellest, et nii õpilased kui ka õpetajad on ülekoormatud ja iga lapsega individuaalselt tegeleda pole lihtsalt võimalik. Õpetajad on ülekoormatud seetõttu, et isegi tagasihoidlikuks äraelamiseks peavad nad töötama mitmekordse koormusega...Ülo Mattheusel on palju rolle: kirjanik ja ajakirjanik, kultuuri- ja ühiskonnakriitik, Tiibeti toetaja ja Riigikogu pressiesindaja. Võrdse nõudlikkusega vastustab ta ajakirjanduse kolletumist ning ühiskonna allutamist poliittehnoloogilistele trikkidele. Mattheus tuletab meile väsimatult meelde, et kõigel, mida me teeme ja mõtleme, on sügavam igavikuline mõõde. See on tema sulest tark ja valus raamat, mis kuulub kahtlemata Eesti esseistika paremikku.Andres Herkel