Mööda tööstuslikku Põhja-Eestit. Kalevipoja aarete maal

Ülo Jereti teos „Mööda tööstuslikku Põhja-Eestit. Kalevipoja aarete maal“ on 1960. aastate reisikirjanduse ja koduloolise ülevaate vahepealne raamat, mis tutvustab lugejale Põhja-Eesti majanduslikke ja looduslikke maastikke. Kirjutis viib lugeja rännakule läbi oluliste tööstuskeskuste – Tallinnast Narvani, Kohtla-Järvest Tapani –, põimides faktitäpset kirjeldust piirkonna arengust nõukogude perioodil. Erilist tähelepanu saab tööstusliku arengu mõju maastikule, kohalikele kogukondadele ja rahvuskultuurile. Nagu pealkirigi viitab, on taustal kultuuriline ja mütoloogiline mõõde – viited Kalevipojale ja rahvapärimusele, mis aitavad paiku nähtavaks ja tähenduslikuks muuta.

Raamat on kirjutatud toonasele ajale omases ideoloogilises võtmes, rõhutades sotsialistliku töövõidu tähendust ja tehnilise progressi mõju elu edendamisele. Samas ei jää kõrvale ka piirkonna looduslik eripära: kirjeldatakse paekaldaid, rannikulinnu, põlevkivimaardlaid ja ajaloolisi paiku. Jereti stiil on kirjeldav ja õpetlik, sidudes maateaduslikud ja kultuuriloolised viited kohati poeetilise kujundlikkusega. Lisaks tööstusele antakse ülevaade ka Põhja-Eesti inimeste igapäevaelust, kohalikust traditsioonist ja suhetest keskkonnaga, mistõttu teos on ühtlasi ajastu vaimne peegeldus.

Ülo Jeret (1925–1993) oli eesti ajakirjanik, toimetaja ja populaarteaduslike ning reisiraamatute autor. Tema looming on sageli suunatud noortele lugejatele, pakkudes teadmisi kodumaa geograafiast, ajaloost ja arengutest viisil, mis ühendas hariduse ja isamaalise tunnetuse. Jereti raamatud, sh „Mööda tööstuslikku Põhja-Eestit“, on olnud osa 20. sajandi teise poole koduloolisest kirjandusest, mille eesmärk oli luua side lugeja ja teda ümbritseva ruumi vahel ning samal ajal tutvustada laiemat maailmavaadet nõukogude ühiskonna võtmes.