Klassifikatoorse morfoloogia põhimõtted

„Klassifikatoorse morfoloogia põhimõtted“ on keeleteadlane Ülle Viksi uurimus, mille andis välja Eesti NSV Teaduste Akadeemia. Teoses esitab autor süsteemi, mille alusel jagatakse eesti keele sõnu muuttüüpidesse. Lähtutakse kolmest põhilisest morfoloogilisest tunnusest: muutelõpud, tüve astmevaheldusmallid ja tüve lõpuvaheldusmallid peamuudetes. Selline liigitus loob metoodilise raamistiku, mis aitab keelt uurida ja õpetada. Viksi töö on üks esimesi katseid luua terviklikku klassifikatoorset morfoloogiat eesti keele jaoks, sidudes sõnavormide muutumise selgete printsiipidega.

Uurimuse järgi ei kuulu fonoloogilised tunnused, näiteks silpide arv või sõna lõpphäälikud, põhikriteeriumide hulka, kuid neid saab kasutada abivahendina tüübikuuluvuse määramisel. Selline eristus näitab, et morfoloogiline klassifikatsioon keskendub eelkõige keele vormisüsteemi sisemistele reeglitele, samal ajal kui häälikulised eripärad võivad olla suunavaks, kuid mitte määravaks teguriks. Teos loob seeläbi tugeva aluse eesti keele morfoloogia edasiarendamisele ning on andnud suuna hilisematele uurimustele ja õpikutele. Seda on kasutatud nii teadustöös kui ka praktilises keelekirjelduses.

Ülle Viks (sündinud 1939) on eesti keeleteadlane, kelle peamine uurimisvaldkond on eesti keele morfoloogia ja sõnaliigitus. Ta on töötanud pikka aega Eesti Keele Instituudis ning olnud seotud eesti keele morfoloogilise andmebaasi loomisega. Viksi panus eesti keele uurimisse seisneb eelkõige selles, et ta on loonud süsteemseid mudeleid, mis võimaldavad kirjeldada keele struktuuri ning rakendada neid ka praktiliselt, näiteks keeleõppes ja arvutilingvistikas. Tema tööd on aidanud kaasa eesti keele kui väikese, kuid keeruka struktuuriga keele paremale mõistmisele.