Eesti saja-aastasest varieteetantsust ja muustki

Ülle Tomingu „Eesti saja-aastasest varieteetantsust ja muustki“ on ülevaade ühest vähem käsitletud valdkonnast Eesti kultuuriloos – varieteetantsust ja selle arenemisest läbi sajandi. Raamat ei keskendu ainult tantsule kui lavalisele nähtusele, vaid seob selle ühiskondlike olude, ideoloogiliste muutuste ja institutsionaalse arenguga. Varieteekunsti käsitletakse kui osa laiemast meelelahutuskultuurist, mis on olnud seotud nii teatri kui ka popkultuuriga, kajastades oma ajastu maitset ja keelde. Autor lähtub oma kogemusest, arhiivimaterjalidest ja intervjuudest, et avada tantsu muutumist eri kümnenditel – alates varasest kabareest kuni nõukogudeaegsete estraadilavade ja kaasaegsete kontsertnumbriteni.

Raamat ei taotle üksikasjalikku koreograafilist analüüsi, vaid keskendub pigem nähtuse sotsiaalsele tähendusele. Esile tõusevad lood inimestest, kes on tantsu ja lavaga olnud seotud – esinejad, lavastajad, juhendajad, publik. Teos toob esile ka selle, kuidas ametlik kultuuripoliitika ja ühiskondlikud tõekspidamised on mõjutanud seda, milline tants oli lubatud, milline talutav ja milline tõrjutav. Lisaks varieteetantsule käsitletakse ka muid liikumisvorme ja nende seoseid lavakultuuri, hariduse ja meediaga. Autor ei esita varieteed kui pelgalt meelelahutust, vaid kui nähtust, mille kaudu on võimalik uurida muutusi Eesti ühiskonnas, väärtustes ja esindusvormides.

„Eesti saja-aastasest varieteetantsust ja muustki“ on ülesehituselt mälestuslik ja uurimuslik korraga. Isiklikud tähelepanekud põimuvad dokumenteeritud arengujoontega, pakkudes vaadet kultuurivaldkonda, mida sageli ei peeta klassikalise kunsti osaks, kuid mis on ometi olnud osa avalikust ruumist ja kollektiivsest kogemusest. Tants laval ei ole selles käsitluses vaid esteetiline väljendus, vaid ka ühiskondliku pingevälja peegel, kus nähtav ja varjatud, lubatu ja keelatu pidevalt segunevad.