Isaga armastuses ja häbis

Raamat Isaga armastuses ja häbis käsitleb isa ja lapse vahelist suhet, mis on samal ajal lähedane ja vastuoluline. Teos koosneb isiklikest meenutustest, tähelepanekutest ja arutlustest, milles autor uurib, kuidas isa kohalolu ja käitumine on mõjutanud tema elu kujunemist. Suhe ei piirdu konkreetsete sündmuste kirjeldamisega, vaid laieneb laiemale mõtlemisele perekonna, võimu ja vastutuse üle. Tekst liigub ajas edasi-tagasi, sidudes lapsepõlve kogemused täiskasvanu arusaamadega, kus tunded ei ole alati selged ega ühesuunalised.

Raamat ei keskendu ainult konfliktile ega idealiseeri isakuju, vaid püüab mõista, kuidas ühe inimese valikud ja hoiakud võivad jätta jälje teise sisemaailma. Läbiv on küsimus, kas lähedus tähendab alati mõistmist ja kas austus võib eksisteerida ka siis, kui usaldus on kadunud. Autor ei anna vastuseid, vaid otsib neid mitmest suunast, luues kihi kihile peegeldust sellest, mida tähendab olla kellegi laps. Isaga armastuses ja häbis on uurimus perekonnasisestest sidemetest, mis ei kao ajas, vaid muudavad oma kuju, sõltuvalt mälestustest, vaikimisest ja rääkimata jäänud lugudest.