Mirjami uus algus koos kummitustega

Romaan avab Mirjami loo punktist, kus senine elu on kulunud mustrisse ja on vaja teha otsus, mis suuna järgmine peatükk võtab. Teos viib lugeja tagasi lapsepõlvetuttavuse juurde, mille lähedus ja pausid on määranud ka hilisemad valikud. Raamat vaatleb igapäevaseid kokkupuuteid, töiseid ja koduseid rutiine ning sellele lisandub üle mere ulatuv liikumine, kus Eesti ja Soome vaheline äriline elurütm kujundab suhteid ja tempot. Sündmuste käigus avaneb ideaalpildi ja tegelikkuse vahe: vestlused, mis libisevad mööda, vaikused, mis nimetavad väljaütlemata asju, väikesed sõidud teistsugusesse ümbrusse, mis annavad ajapikendust otsustamiseks. Põgusad kokkupuuted teispoolsusega on osa argielu kirjeldusest ning tähistavad viisi, kuidas minevik avaldub märkidena, mitte loosungi või õpetusena.

Raamat liigub stseenidest, kus märksõnad on usaldus, kohanemine ja piiride katsetamine. Jutustus ei taha suurt keerdkäiku, vaid asetab kõrvuti valikud, mis sünnivad keskea rahulikumas, ent nõudlikus rütmis. Teos hoiab fookust suhtel, mis püsib nende väikeste tegude najal, millel on hiljem kaal: telefonikõned, kokkulepped, ausad laused ja vaikimised. Lugeja saab teksti, mis võimaldab reflekteerida, mida tähendab uus algus siis, kui minevik ei kao, vaid jääb kõrvale kaaslaseks. Kummituste motiiv ei vii õuduse juurde, vaid töötab märgina süütundest, lubadustest ja lõpetamata asjadest. Seetõttu sobib raamat lugejale, kes otsib olustikukeskset lugu, kus emotsiooni kannavad vaatlus ja korduvad valikud ning kus üleloomulik on viipena kasutatud, et osutada tähelepanule ja mälule.

Üllar Harald Joasoon seab jutustuse tänapäevase olustiku sisse ning laseb sündmustel areneda selge tegevusrea toel. Autor kasutab konkreetset lauseehitust ja dialoogi, et hoida pilku valikutel, mis vormivad küpse suhte dünaamikat. Tema lähenemine ühendab realistliku vaatlemise ja õrna piiri nihke, kus teispoolsuse kohalolu tähistab asju, mida tegelased muul viisil ei sõnasta. Nii tekib lugu, mis ei suru peale õpetust, vaid pakub võimaluse vaadata argiste tegude kaudu muutust, mille nimi on uus algus.