13 ehk Õnnelik kuraditosin

Romaan seob ühe daatumi ümber terve sündmuste keti. Roberti abielu lõpeb 13. kuupäeval ning aasta hiljem, samal päeval, naaseb ta üksi suvilasse. Metsateel kohatud jalgrattur kukub ja saab viga; Robert viib ta suvilasse, teeb esmase sidumise ning vestlusest kasvab tutvus, mis ei jää juhuseks. Lugu liigub tagasihoidliku argirütmi raamides: linnast maale, majapidamistöödest ravimisekstempeltini, kohtumistest vaiksete arusaamisteni. Suhe küpseb sammhaaval, kuni tehakse otsus abielluda ja ka see hetk langeb 13. kuupäevale, kell 13.00. Teos hoiab fookust igapäevastel märkidel – kokkulepped, tülid, leppimised –, mille kaudu saab juhuslikust kohtumisest püsiv side. Süžee paneb tähele keskkonda: teed, metsaservad, köögilaua ümber laotatavad plaanid. Nii on „kuraditosina” kujund ühtaegu mänguline ja korduv, liites armastusloo pisiasjad üheks mustriks.

Kogumikuna esitatud peatükid ei paku sensatsiooni, vaid järjekindlat kulgu. Dialoogid on lühikesed, tegevused selged: mõni sõit ja tagasisõit, telefonikõne, ootamatu külaline, väike komistamine, millest saab pöördepunkt. Pulmajärgne episood surströmminguga toob loo sisse füüsilise ja kombealase proovi: tugev lõhn, ootamatud reaktsioonid ja külaliste heatahtlik nõuanne panevad värske kooselu kohe proovile. Rõhk ei ole naljal, vaid sellel, kuidas inimesed kohanevad, kui midagi läheb plaani kõrval. Teos näitab, et armastuse lugu ei nõua erakordset lavastust: ta tekib otsustest, mis tehakse söögilaua taga ja metsa vahel. „13” on seega suhetest kõnelev raamat, mis laseb motiivil korduda ja testida, kas argine rütm jaksab kanda lubadusi, mille annavad kaks inimest, mitte teema ega daatum.

Üllar Harald Joasoon on eesti autor, kelle loomingus kohtuvad isiklikud jutustused ja vaatluslik pilk. Tema tekstides liigub tegevus igapäevastes paikades ning pinge tekib otsustest, mitte eriefektidest. Ta on avaldanud nii suhte- ja ajalooteemalisi teoseid kui ka isikliku kogemuse põhiseid mõtisklusi. Kirjutusviis eelistab sirgjoonelist jutustust: stseenist stseeni liigutavad konkreetsed toimingud, dialoog hoiab tempot ning korduvad motiivid seovad peatükid tervikuks. Selle raamatu puhul on keskseks võtteks kuupäeva kasutamine sidusjoonena: autor laseb argistel olukordadel tõestada, kas juhuste jada on pelk kokkusattumus või muutub ajapikku ühise elu rütmiks.