Hiiepoeg

Ülev Valderi „Hiiepoeg“ on mütoloogiliste sugemetega romaan, mis põimib rahvapärimuse, loodusläheduse ja individuaalse vaimuotsingu. Teose keskmes on peategelane, keda tuntakse Hiiepoja nime all – noormees, kes on seotud metsiku looduse ja muistse pühapaigaga. Tema lugu avaneb läbi mõtiskluste, sisekõne ja kontakti vanade tarkuste kandjatega. Romaan ei järgi lineaarset narratiivi, vaid kujuneb pigem poeetiliseks rännakuks, milles inimese ja looduse vaheline piir hägustub. Valderi kujundikeel on tihedalt seotud loodusvaatluste ja rahvapäraste arusaamadega, mistõttu tekstis peegelduvad nii arhetüüpsed kui ka intiimselt isiklikud tasandid.

Teos tõstatab küsimusi kuuluvusest, vaimsest ärkamisest ja looduse pühadusest. Hiiepoeg ei ole pelgalt tegelane, vaid ka sümbol – noore inimese kehastus, kes otsib tähendust ajal, mil ümbritsev maailm kaldub järjest enam eemalduma oma juurtest. Läbi kohtumiste metsaolendite, vanade muistendite ja sisemise häälega viib autor lugeja tagasi aegruumi, kus sõnal ja vaikusel on võrdne kaal. Olulisel kohal on ka pühapaikade, eriti hiite tähendus, mis kannavad edasi põlvkondade mälu ja vaimset järjepidevust. Romaani lugemine sarnaneb riitusega – see nõuab keskendumist ja lubab vastutasuks sügavama kontakti iidsete tasanditega.

Ülev Valder on autor, kelle loomingus on oluline koht mütoloogial, rahvapärimusel ja vaimsel maailmapildil. „Hiiepoeg“ esindab tema süvenenud huvi looduse ja inimese vahekorra vastu, samuti soovi hoida elus esivanemate tarkust ja arusaamu maailmast, mida tänapäeval kiputakse unustama. Tema tekstid ei ole pelgalt kirjanduslikud, vaid ka mõttelised sillad meie endi sügavamate kihtideni.