Luule 4. osa

„Luule 4. osa“ koondab Uku Masingu hilisemat lüürikat, käsitledes loomingut, mis on valminud peamiselt 1960.–1980. aastatel. Kogumik on osa suuremast väljaannetest sarjast, mis esitleb Masingu ulatuslikku ja varasematest aegadest vähem kättesaadavat luulepärandit. Käesolevas osas avalduvad tema filosoofilised ja teoloogilised hoiakud veelgi selgemalt kui varasemas loomingus. Tekstid liiguvad eksistentsiaalsete küsimuste, inimese piiratuse ja jumaliku tunnetamise teemadel, olles samas juurdunud konkreetses looduskogemuses ja keelelises täpsuses. Paljudes luuletustes on tunda vaikset vastupanu totalitaarsele keskkonnale ning vaimset autonoomiat, mille allikas on sügav isiklik usk ja eetiline veendumus.

Kogus leiduvad luuletused vahelduvad tonaalselt – mõnes domineerib sisekaemuslik vaikus, teises terav vaimne protest või metafüüsiline igatsus. Masingu keel on mitmekihiline: selles segunevad arhailised ja uudissõnad, piibliviited ning orientalistlikud mõjud. Tema piltlikkus ei taotle dekoratiivsust, vaid on tunnetuslik ja sageli müstiline. Sõna muutub tähenduste kandjaks, mitte pelgalt vormivahendiks. Paljud luuletused mõjuvad kui palved või mõtlused, kus lugejat kaasatakse sügavalt isiklikku ja samas universaalset kogemust. Masing ei paku vastuseid, vaid kutsub mõtlema ja kuulama, vahet tegema mööduval ja jääval.

Uku Masing (1909–1985) oli eesti teoloog, filoloog, tõlkija ja luuletaja, kelle vaimne haare ulatus piiblikriitikast orientalistika ja filosoofiani. Tema loomingu keskmes oli inimese ja igaviku suhe ning keele piiride katsetamine. Masing oskas ühendada rahvusliku ja globaalse, teadusliku ja poeetilise. Ta oli üks neid autoreid, kelle looming jäi pikaks ajaks valdavalt käsikirjalisse ringlusse, kuid kelle mõju hilisemale eesti mõtteloole ja kirjandusele on olnud märkimisväärne. „Luule 4. osa“ aitab mõista tema hilisloomingut kui süvenevat ja üha isiklikumat vaimset otsingut, kus poeesia toimib teoloogilise eneseväljendusena.