Luule 2. osa

Uku Masingu kogutud luule teine osa koondab tema lüürikat, mis ulatub ajaliselt mitme aastakümne taha ning peegeldab ühtaegu nii sügavat sisekaemust kui ka ulatuslikku maailmakogemust. Selle kogu tekstid on sageli kirjutatud sisemise sunniga, väljendades religioosset pingsust, intellektuaalset rahutust ja eetilist tungi mõista ning muuta maailma. Masingu kujundikeel on tihe ja kihiline, tema luuletustes põimuvad idamaised filosoofiad, Piibli temaatika, eksistentsiaalsed küsimused ning sügavalt isiklikud emotsioonid. Mitmed tekstid on esitatud vabavärsilises vormis, rõhutades rohkem sisu rütmilist voogu kui vormilist korrastatust.

Kogu teine osa näitab autori huvi keele kui tunnetusvahendi vastu, tema tekstides esineb sageli keelemänge, haruldasi sõnu ja uusi sõnatüvesid. Luuletused liiguvad üksikisiku sisemaailmast ühiskondliku tunnetuseni, tegeledes nii kannatuse, süü, armastuse kui ka lunastuse temaatikaga. Masing ei jäta oma lugejat puutumata – tema tekstid on mõeldud mõtlemiseks, mitte ainult tunnetamiseks. Mõned luuletused meenutavad meditatsioone, teised pigem päevikumärkmeid või metafüüsilisi esseid värsis. Kogu annab ülevaate ühest omanäolisemast ja vaimselt nõudlikumast luulekorpusest eesti kirjanduses.

Uku Masing (1909–1985) oli teoloog, orientalistikateadlane, filosoof ja luuletaja, kelle looming ulatub luulest ja proosast kuni teaduslike käsitlusteni orientalistikas, usuteaduses ja keeleteaduses. Tema tekstid kannavad suurt kultuurilist ja filosoofilist sügavust ning asetuvad sageli väljapoole oma aja kirjanduslikke norme. Masingu luule ei ole pelgalt ilukirjandus, vaid osa tema maailmavaatelisest süsteemist, milles kohtuvad eetiline kompromissitus, keeleline loovus ja metafüüsiline pinge.