Ujumine. Minevikust tänapäevani

„Ujumine. Minevikust tänapäevani“ on 1963. aastal Eesti Riikliku Kirjastuse väljaandel ilmunud spordialane käsitlus, mis annab ülevaate ujumise ajaloost, arengust ja tehnilistest põhimõtetest. Tegemist on kokkuvõtliku, ent sisuka väljaandega, mille eesmärk on tutvustada ujumise kujunemislugu alates selle algelise oskusena kasutamisest kuni organiseeritud spordialaks arenemiseni. Raamat käsitleb ujumist kui kehalise kasvatuse osa, harrastusspordiala ja tippspordidistsipliini, tuues välja erinevate ajastute, rahvaste ja koolkondade panuse selle arengusse.

Teos jaguneb temaatilisteks peatükkideks, milles vaadeldakse esmalt ujumise tähendust vanades kultuurides ning selle rolli sõjalistes ja praktilistes oskustes. Seejärel keskendutakse Euroopa ja hiljem ka Nõukogude Liidu ujumiskultuuri kujunemisele, sealhulgas organisatsioonide, treeningusüsteemide ja rekordite arengule. Suur rõhk on asetatud ka tehnika arengule: põhjalikult käsitletakse vaba-, selili-, rinnuli- ja liblikujumise tehnilisi nüansse ning treeningmetoodikat. Lisaks käsitletakse veeohutuse ja ujumisõpetuse küsimusi, mis olid tollal tihedalt seotud rahvatervise ja laste kehalise kasvatuse süsteemiga.

Kuigi autorite nimed ei ole tiitellehel alati esile tõstetud, on teos koostatud spetsialistide poolt ning toetub spordipedagoogikale ja olemasolevale võistlusstatistikale. Raamat peegeldab ka nõukogudeaegset suunda, kus sport oli osa ideoloogilisest ja kehalise arenduse süsteemist. „Ujumine. Minevikust tänapäevani“ on oma ajastu tüüpiline sporditeatmik, mis sobis nii treeneritele, kehalise kasvatuse õpetajatele kui ka noortele huvilistele. Tänapäeval pakub see lisaks ujumise üldisele arenguloole ka pilguheidu sellele, kuidas spordikirjandust struktureeriti ja kasutati hariduslikel eesmärkidel 20. sajandi keskpaiga Eestis.