Pisaraterajal huika mind videvikusorrina, mu arm

Uido Truija romaan „Pisaraterajal huika mind videvikusorrina, mu arm” on poeetilise pealkirjaga teos, mis põimib endas ilukirjandusliku jutustuse ja filosoofilise mõtiskluse elemente. Lugu kulgeb läbi peategelase sisemise monoloogi ja mälupiltide, käsitledes armastuse, igatsuse ja üksinduse temaatikat sügavalt isiklikul ja introspektiivsel tasandil. Tegelane otsib oma teel midagi püsivat ja tähenduslikku, kuid vastuseta jäänud tunded ja elu valikud viivad ta üha sügavamale enesesse vaatamise ja möödunu taaselustamise juurde. Teos ei järgi klassikalist süžeed, vaid liigub vabalt ajas ja meeles, luues emotsionaalselt laetud ning kujunditiheda keelekasutusega maailma.

Romaani tonaalsus on melanhoolne ja meditatiivne. Pisaraterajal kulgemine ei tähenda üksnes kurbust, vaid viitab elu vältimatule haavatavusele ja armastuse järele jäänud vaikusele. Videvikusorrina huikamine muutub sümboliks igatsusele ja lootusele, et keegi kuuleb või märkab – isegi siis, kui kõik muu on kadunud. Truija kasutab tekstis loodusmetafoore ja arhailisi keelepöördeid, mis loovad sugestiivse ja poeetilise meeleolu. Tegelaskujud ei ole detailselt kirjeldatud, vaid pigem hägusad varjud mõtete ja tunnete vahel, aidates kaasa tekstile iseloomuliku unenäolisuse ja ajatususe tekkimisele.

Uido Truija on eesti jurist ja kirjanik, kelle looming hõlmab nii dokumentaalproosat kui ka ilukirjandust. Tema teostes põimuvad sageli isiklik kogemus ja ühiskondlik vaade, ning kuigi ta on tuntud ka meremeheelu ja õigustemaatikat käsitlevate kirjutiste poolest, näitab „Pisaraterajal huika mind videvikusorrina, mu arm” autori tundlikumat ja luulelisemat külge. See romaan eristub Truija loomingus oma lüürilise tooniga, olles pigem meeleolu- ja kujundikeskne mõtisklus kui konkreetne elulooline jutustus. Teos sobib lugejale, kes hindab meditatiivset lugemiselamust ja on avatud sisekaemusele kui kirjanduse vormile.