Jacopo Ortise viimased kirjad

Ugo Foscolo romaan „Jacopo Ortise viimased kirjad“ on kirjade vormis jutustus, mille keskmes seisab noor ja tundlik peategelane Jacopo. Teos kujutab tema sisemist võitlust, ekslemisi ja vaimseid heitlusi poliitiliste vapustuste, armastuse kaotuse ja eksistentsiaalse üksinduse taustal. Kirjad, mida ta saadab oma sõpradele ja mõttekaaslastele, peegeldavad tema mõttemaailma, kahtlusi ja lootusi. Jacopo isiklik tragöödia põimub laiemalt Itaalia ajaloolise ja poliitilise kriisiga, kui riik on lõhenenud ja vabaduspüüdlused näivad lootusetud.

Romaani kompositsioon, mille läbivaks teljeks on kirjade kaudu edastatud mõttelõng, kujutab kaotust mitte ainult armastatu, kuid ka ideaalide ja kodumaa osas. Jacopo kirjad paljastavad tema vaimset üksindust ja sisemist kurnatust, mis viib traagilise lõpuni. Foscolo kujutab kangelast romantilise idealistina, kelle jaoks elu ei paku rahuldust, kui moraalsed ja ühiskondlikud põhimõtted on lagunemas. Samas on tekstis tugevalt kohal looduse ja kunsti ilu, mis hetkeks leevendab Jacopo rahutust, ent ei suuda teda päästa sisemisest murdumisest.

Ugo Foscolo (1778–1827) oli Itaalia poeet, esseist ja romaanikirjanik, kelle loomingus peegelduvad valgustusajastu ja vararomantismi ideed. „Jacopo Ortise viimased kirjad“ on tema tuntuim proosateos, mida on sageli võrreldud Goethe „Noore Wertheri kannatustega“. Foscolo elas keerulisel ajal, mil Itaalia oli killustatud ja välisvõimude kontrolli all, mis süvendas tema isiklikke rahutusi ja patriootilist valu. Tema loomingul on tähtis koht Itaalia kirjanduse ajaloos, ühendades tundeküllase väljenduslaadi poliitilise teadlikkuse ja filosoofilise sügavusega.