Päev algab öösel

Tuule Linnu romaan „Päev algab öösel“ kujutab tundliku täpsusega ühe noore naise sisemist rännakut maailmas, kus piirid une ja ärkveloleku, mineviku ja oleviku, illusiooni ja tegelikkuse vahel muutuvad hägusaks. Peategelane elab justkui kahe aja ja kogemuse piiril, otsides tähendust vaikuses, varjudes ja kohtumistes, mis näivad alguses tühised, ent kujunevad hiljem saatuse määravateks sõlmpunktideks. Tema elu ei ole väliselt sündmusterohke, kuid sisemiselt pidevas liikumises – küsimustes, kahtlustes ja harvades, ent tähtsates äratundmistes. Öö saab päevaks siis, kui algab mõistmine, ja mõistmine sünnib seal, kus seni oli vaid tunne.

Romaani stiil on lakooniline ja poeetiline, toetudes rohkem atmosfäärile ja meeleoludele kui tegevustikule. Tekst on üles ehitatud fragmentaarselt, meenutades mälestuste ja unenäo vahepealset seisundit, milles aeg liigub ringiratast või hoopis seisab. Sõnade taga aimub emotsionaalne sügavus: armastuse ootamine, kaotusvalu, üksindus, aga ka vaikne, sõnatu lootus, mis hoiab tegelast liikumises. Tuule Lind ei anna lugejale konkreetseid vastuseid ega täielikku selgust, vaid kutsub osalema rännakus, kus küsimine ongi peamine tegevus. See on raamat, mis nõuab aeglast lugemist ja vaikust enda ümber, et selle kihtidest läbi tungida.

Tuule Lind on eesti kirjanik, kelle loomingule on omane meditatiivne tempo, sisekaemuslik laad ja tundlik keelekasutus. „Päev algab öösel“ on tema autoritekst, mille kaudu ta käsitleb eksistentsiaalseid teemasid intiimselt ja poeetiliselt, vältides otseseid deklaratsioone või moraalseid järeldusi. Lind kirjutab maailmast, kus väikseimad nihked sisemuses võivad kujundada kogu elukäiku, ja kus vaikus räägib sama palju kui sõnad. Tema looming sobib lugejale, kes otsib kirjandusest mitte ainult lugu, vaid ka meeleolu, vaikseid äratundmisi ja vaimset peegeldust.