Tahan tunda, et elan

Novellikogu koondab ühe suguvõsa lugusid, mis liiguvad 1920. sajandi algusest 2000. aastani ja moodustavad romaaniks koonduva keti. Iga jutt keskendub ühele lüliks saanud elule: sünd, valik, kaotus, edasi elamine. Taustal muutuvad ajastud ja olud; esiplaanil püsivad perekondlikud sidemed, töö, harjumused ja rituaalid, mis hoiavad argipäeva koos. Korduvad motiivid seovad tekste — mälulõigud, suguvõsa sisemine kõne, asjade vaikne järjepidevus — nii et eraldi loetavad lood haakuvad tagasi ja edasi. Kogu toob lugeja ette teekonna, kus episoodid annavad kokku pildi sellest, kuidas inimesed toimetavad muutuste keskel, ilma et lugude hääl hakkaks neid üle seletama. Kogumik on ilmunud Loomingu Raamatukogus ning eesti keelde vahendas Piret Saluri.

Raamat töötab lihtsa võttega: jutud vahetuvad, kuid tegelaste joon jääb jälgitavaks. Varajastes lõikudes avaneb 1920. aastate maastik, kus lühike õnn ja nappus käivad kõrvuti; vahepeatustes nihutab sõda ja rahu perede kaarti; hilisemates osades jõuab tähelepanu tänapäeva, kus mineviku vari on igapäeva sees. Stseenid keskenduvad otsustele ja tagajärgedele, mitte dekoratsioonile: abielu ja lahkuminek, hool ja väsimus, katkemised ja uued algused. Kogumiku liikumist on kirjeldatud kui novellide ahelat, mille ajahaarang ulatub pea sajandile; seda on peetud ka eraldi lugudest kasvavaks tervikromaaniks. Käsitlusviis lubab lukustada tähelepanu olukorra tuumale: kes räägib, mida ta teeb, mis sellest edasi saab. Nõnda hoiab teos lugejat tegevusliinis ja loob pildi perekonnast, kelle kaudu saab nähtavaks ka ühiskondlik nihkumine.

Tuula-Liina Varis on soome proosakirjanik, kelle loomingus põimuvad üksiklugude täpsus ja pikema joone vastupidavus. Tema tekstid kasutavad sageli novellikogu vormi, kuid lasevad tegelastel korduda ja areneda, nii et lugude vaheline side jääb püsima. Varise teost on Soomes käsitletud kui tema kauniskirjanduse reas olulist peatükki ja hinnatud just selle tõttu, et kogumik toimib tervikuna. Autori käsutuses on talupojalik otseütlemine ja ajas liikuva perekonnakroonika tööriistad; jutu hääl püsib vaos, sündmuse raskus teeb töö. Selline hoiak hoiab tähelepanu inimestel, mitte ilustusel, ja lubab lugejal seada juhtumid enda järjestusse.