Palved on igavesed

Tuna Kiremitçi romaan „Palved on igavesed” on lugu vastamata armastusest, süütundest ja lootuse haprast kestmisest kaasaegses Türgis. Teos toob lugeja ette peategelase, kes pärast pikka eemalolekut naaseb kodulinna, kus teda ootab ees lahendamata minevik. Aeg pole kustutanud ei tundeid ega küsimusi, ent muutnud on nii paigad kui inimesed. Romaan liigub kahe ajatasandi vahel – ühelt poolt olevik, teiselt poolt minevik, mille haavad pole täielikult paranenud. Autor seob isikliku ja poliitilise, andes aimu, kuidas üksikisiku saatused võivad peegeldada suuremat ühiskondlikku murrangut.

Teose tonaalsus on vaikne ja melanhoolne. Kiremitçi kasutab nappi, kuid sugestiivset keelt, et edastada tegelaste sisemisi pingeseisundeid. Palved, mis on teose läbiv motiiv, viitavad nii religioossele kui sümboolsele mõõtmele – need on igatsuse ja lepituse vormid, mille kaudu tegelased püüavad andestust või rahu. Suhetesse on kirjutatud vaoshoitud valu ja alistumise toon. Autor ei paku selgeid lahendusi ega lunastust, vaid kutsub mõtlema aja, valikute ja vääritimõistmise üle. Olgugi et romaan on tugevalt juurdunud türgi kultuuriruumi, on selle teemad universaalsed ja mõistetavad igale lugejale, kes on kogenud kaotust või igatsust.

Tuna Kiremitçi (snd 1973) on türgi kirjanik, laulja ja filmistsenarist, kelle looming ühendab poeetilise keele ja sotsiaalse tundlikkuse. Tema teosed keskenduvad sageli armastusele, identiteedile ja moderniseerumisega seotud konfliktidele. Kiremitçi kirjanduslik hääl on tasakaalukas, tema romaanid käsitlevad tundeelu ja eksistentsiaalseid küsimusi tagasihoidlikul, ent mõjuval viisil. „Palved on igavesed” on tema teoste seas üks neid, kus sügav intiimsus on kantud vaikse traagikaga ning kus isikliku maailma kildudest moodustub laiema tähendusega lugu.