Kummutades mõningate kriitikute süüdistusi teose “erilisest ummikutundest”, ei eita autor, et ühest küljest tõepoolest “peaks kunst olema rõõmu allikaks ning tekitama elutahet ja optimismi. Kuid niisama tõsi on ka see, et kunst peab panema inimese sügavalt mõtisklema, vapustama teda, kutsuma temas esile kaastunde võimsa voo, protesti kurja vastu, kunst peab andma talle jõudu himustada ja taastada maailmas kõike seda head, mis kord on jalge alla tallatud, hävitatud …
