Kohtumine pojaga

Tšõngõz Ajtmatovi jutustus „Kohtumine pojaga“ on lüüriline ja samas sügavalt traagiline lugu inimsaatustest, mis kujunevad keerulises ajaloolises kontekstis. Teose keskmes on vangistatud endine sõjaväelane, keda saadetakse laagrist karistuseks valvama mägedes asuvat valgehobuste karja. Isolatsioon ja karmid olud toovad pinnale peategelase sisemised vastuolud, kuid tõelise murrangu toob kaasa poja saabumine, kelle eksistentsist mees seni teadlik polnud. See kohtumine ei too aga mitte üksnes rõõmu, vaid sunnib mõlemat tegelast vaatama tõtt oma elu ja valikutega, mis on neid lahus hoidnud.

Ajtmatov kujutab keskkonda ja olustikku detailselt ning sümboolselt – valged hobused, mäed ja lumi moodustavad justkui metafüüsilise ruumi, kus aeg peatub ja inimesel ei jää muud üle kui mõtestada oma olemasolu. Isa ja poja suhe avaneb järk-järgult, vaikuse, vihjete ja pilkude kaudu. Jutustuse käigus tõusevad esile ajatud teemad: vabadus ja vangistus, vastutus ja hülgamine, armastus ja andestus. Ajtmatovi kirjaviis on poeetiline, ent samas selge ja konkreetne, andes igale tegelasele sügavuse ja inimliku mõõtme, ilma liigse pateetikata.

Tšõngõz Ajtmatov (1928–2008) oli kirgiisi päritolu kirjanik, kelle loomingul on oluline koht nõukogude ja maailmakirjanduses. Ta oli tuntud kui autor, kes ühendas realistlikku kujutamislaadi filosoofiliste ja sümbolistlike elementidega. Ajtmatovi teosed, nagu „Jamila“, „Igavene pruut“ ja „Kaarnamüüt“, käsitlevad sageli inimese eetilisi valikuid ajaloo ja ühiskonna surve all. „Kohtumine pojaga“ on selles reas üks vaiksemaid, kuid sisendusjõulisemaid tekste, milles peegelduvad ka autori enda kogemused ja arusaam inimeseks olemise keerukusest.