Džamilja

Tšõngõz Ajtmatovi „Džamilja“ on lühiromaan, mis jutustab ühe armastusloo läbi noore jutustaja pilgu, kujunedes ühtlasi tundliku kasvamise ja äratundmise looks. Teos viib lugeja Kirgiisia maastikele Teise maailmasõja aegses tagalas, kus elu kulgeb aeglases töö- ja looduserütmis. Peategelaseks on noor kunstnikuhingega poiss Seit, kes jälgib vanema venna naise Džamilja ja sõjaväest vigastatult naasnud Dannijari vahel kujunevat suhet. Nendevaheline vaikusest ja sügavatest pilkudest kantud lähedus mõjub noorele vaatlejale esialgu arusaamatu, ent hiljem murrab lahti ukse tundlikkuse, armastuse ja inimliku vabaduse mõistmisse.

Ajtmatov käsitleb armastust mitte kui kirglikku või traagilist tunnet, vaid kui elujõudu, mis murrab välja sotsiaalsetest piiridest ja kehtestatud normidest. Džamilja, keda küla tajub mässajana, kehastab sisemist sõltumatust ja valmisolekut astuda vastu traditsioonilisele naisrollile. Tema valik Dannijari kasuks on ühtaegu romantiline ja mässuline tegu, mille tunnistajaks olemine muudab ka Seiti. Noor jutustaja kogeb oma elu esimest sügavamat emotsionaalset vapustust, mis suunab teda eluteel kunstile ja tundlikule maailmatunnetusele. Loo lihtsus, selgus ja lüürilisus muudavad selle mõjusaks isegi siis, kui jutustatakse vaoshoitult ja ilma otsese hinnanguta.

Tšõngõz Ajtmatov (1928–2008) oli kirgiisi kirjanik, kes saavutas rahvusvahelise tuntuse just lühiproosaga, milles ta ühendas kohaliku kultuuri ja universaalsed teemad. „Džamilja“ oli tema esimene laiemalt tuntuks saanud teos ja on saanud korduvalt kiidusõnu oma poeetilise laadiga realistliku kujutuse eest. Arvatakse, et just see lugu pani aluse Ajtmatovi kui rahvusvaheliselt olulise kirjaniku kuvandile. Tema töödes on olulisel kohal looduse ja inimese suhe, rahvakultuuri tähendus ning eetilised valikud muutliku maailma taustal. „Džamilja“ on näide kirjandusest, mis jääb kestma just oma vaikse, ent mõjuva inimsuse poolest.