Tuuled puhuvad Vaimudemäelt. Ei lähe kõrvalteed

„Tuuled puhuvad Vaimudemäelt. Ei lähe kõrvalteed” koondab Trygve Gulbransseni romaanitriloogia teise ja kolmanda osa, mis jätkavad eesti lugejale juba tuntud teost „Ja taamal laulavad metsad”. Autor viib lugeja taas Bjorndali mägimaatalu juurde, kus inimeste elu on tihedalt seotud looduse ja talupärandi rütmidega. Seekord on keskmes noore Dagi ja Adelheidi abielu, millele varane õnn poegade sünni järel annab särava alguse, kuid mille purustavad kaotused ja sisemised vastuolud. Gulbranssen näitab inimeste õnne haprust, mida määravad ootamatud tragöödiad ja lepitused.

Romaanides joonistub välja Gulbransseni arusaam inimlikust väärikusest ja südamlikkusest. Adelheidi julgus ja meelekindlus päästavad abielu hetkedel, kui armastus hakkab kustuma, ning Borglandi perenaise tark sekkumine aitab kriisis peret taas kokku tuua. Autor rõhutab korduvalt, et õnn on ajalik ning et elu tõelise tähenduse annab kaasinimese teenimine. Kõige mõjuvamalt väljendub see lõpu traagilises sümboolikas, kui noor Dag annab oma elu võõra lapse päästmiseks. Nii tõstab teos esile südameheaduse ja eneseohverduse kui kõrgeimad väärtused, mis jäävad kestma üle ajutiste kannatuste ja kaotuste.

Trygve Gulbranssen (1894–1962) oli norra kirjanik, kes saavutas rahvusvahelise tuntuse just oma kolmeosalise romaanitsükliga Bjorndali talust. Tema teoseid iseloomustab põhjamaiselt karge stiil ja sügav moraalne mõõde, milles on ühendatud looduse, töö ja inimlike tunnete kujutamine. Gulbransseni looming oli populaarne kogu Euroopas, sealhulgas Eestis, kus tema teoseid loeti juba 1930. aastatel. Teda peetakse kirjanikuks, kes suutis anda taluelu kirjeldustele universaalse tähenduse, kõnetades lugejaid sõltumata ajast ja rahvusest.