Külmavereliselt

Truman Capote teos „Külmavereliselt“ on üks tuntumaid dokumentaalromaanide näiteid maailmakirjanduses. Raamat põhineb 1959. aastal Kansases aset leidnud nelikmõrval ja sellele järgnenud uurimisel. Capote, keda sündmus sügavalt kõnetas, reisis ise sündmuskohta, vestles uurijate, kohalike elanike ja mõrvaritega ning kogus tuhandeid märkmeid, millest lõpuks sündis põhjalik ja kõhedust tekitav kirjeldus kuriteost ja selle tagamaadest. Autor vaatleb mitte ainult kuritegu, vaid ka ühiskondlikku keskkonda, mis sellise teo võimalikuks tegi, ning uurib, mis toimub inimese sees, kui moraalne ja emotsionaalne kontroll kaob.

Raamat eristub traditsioonilisest kriminaallugudest oma põhjalikkuse ja kirjandusliku vormi tõttu. Capote loob dokumentaalse täpsusega, ent kirjandusliku pingestatusega portree väikese Ameerika linnakese elust, kus üksainus veretöö rikub rahu ja turvatunde. Ta jälgib uurimist ja kohtuprotsessi, avades mõrvarite sisemaailma ning asetades lugeja moraalselt ebamugavasse olukorda – mõista kurjategijat, ilma tema tegu õigustamata. „Külmavereliselt“ näitab, kuidas tegelikkuse kirjeldamine võib olla sama sugestiivne ja mõjuv kui ilukirjanduslik fiktsioon.

Truman Capote oli 20. sajandi Ameerika üks omanäolisemaid ja mõjukamaid kirjanikke. Tema loomingus põimuvad esteetiline täpsus ja inimpsühholoogia sügav tundmine. Capote oli juba varem tuntud teostega „Hommikueine Tiffany juures“ ja „Muusikat kuuleb kaugelt“, kuid „Külmavereliselt“ muutis tema positsiooni kirjandusmaastikul lõplikult. Raamatu kaudu pani ta aluse žanrile, mida ta ise nimetas „nonfiction novel“ – väljamõeldiseta romaan, milles faktid on esitatud kunstilise tervikuna. Tema töö mõjutas tugevalt ajakirjandust ja ilukirjandust, muutes arusaama sellest, kuidas tõestisündinud lugu võib saada kirjanduseks.